Blogi

August 2025 

Lood, mida me usume – kuidas lapsepõlve uskumused saadavad meid täiskasvanuna.  

Uskumused on sisemised tõekspidamised, mis kujundavad inimese mõtlemist, enesetaju ja käitumist. Need kujunevad elu jooksul, sageli juba lapsepõlves. Vahel juhtub, et neid - lapsepõlves alguse saanud lugusid, mis täna ei vasta enam reaalsusele – ei värskendata kunagi. Kogemus, mis on tihtipeale saadud lapsepõlves, tundub lihtsalt tõelisem, kui iga mõistlik mõte.  

Täiskasvanutena kanname kaasas erinevaid uskumusi iseenda kohta.  Uskumused on läbielatud kogemusel põhinev sissejuurdunud mõte. Need veendumused juurduvad ja kinnistuvad mõttemustrite põhjal aastatega ega teki üleöö. Mõnikord kandub ka järgmistele põlvkondadele edasi vanemate endi maailmapilt. Kui uskumus saab korduvalt kinnitust, siis saab sellest tuumuskumus. See on taju oma identideeti kohta. Need on lood sellest, kes ma olen – olen laisk, olen tark, olen rumal, olen ööinimene, minuga on keeruline suhelda. Või siis lood sellest, milline on maailm -  mehi ei saa usaldada, enda haavatavuse näitamine maksab alati kätte, maailm on täis võimalusi – alati tasub proovida.  Sellised uskumused loovad meie isiksusele ja elule raamid. Piiravad uskumused - ma ei tohi eksida, ma pean kõigile meeldima - võivad takistada arengut ja hoida alal madalat enesehinnangut. Toetavad uskumused - mul on õigus eksida, mina juhin oma elu - loovad enesekindlust, toetavad muutust ja sisemist tasakaalu.

Miks uskumused kujunevad juba varajases lapsepõlves?

Lapsed ei mõista maailma objektiivselt, nad loovad tähendusi lähtuvalt oma kogemustest. Lapse mõtlemine on loomult egotsentriline – ta eeldab, et tema on paljude asjade keskmes ning ei ole võimeline veel iseend teistest eristama. Lapsel valitseb arusaam, et kõik toimub tema tõttu.  Kui vanem on eemalolev, vihane või pettunud, tõlgendab laps seda tihti kui tagajärge millelegi, mida ta ise tegi või ei teinud. Näiteks kui isa karjub lapse peale pärast väsitavat ja stressirohket tööpäeva, ei suuda laps aru saada, et tema ei ole isa viha põhjuseks. Lapse viis sellises olukorras toime tulla on leida kontrolliillusioon: „Kui mina muudan oma käitumist, läheb kõik paremaks.“ Kuigi see võib ajutiselt vähendada ärevust, kinnistab see uskumusi, mis ei pruugi tõele vastata.  

Laps ei sünni valmis arusaamade ja veendumustega iseenda kohta. Ta õpib neid oma kõige lähedasemates suhetes – perekonnas, kus iga sõna, pilk ja vaikusehetk kannab tähendust. Vanemate sõnad ja teod, aga ka nende tegemata jätmised, annavad lapsele sõnumeid selle kohta, kes ta on, mida ta väärt on ja kuidas maailm toimib. Kui usud, et maailm ei ole turvaline ja sul on selle kohta ka tõendeid, loob see tugevad tuumuskumused. Igal inimesel on vajadused ning kui need vajadused saavad täidetud või jäävad täitmata, tehakse sellest järeldused ning järeldustest tekivadki uskumused iseenda, teiste ja maailma osas. Laste puhul on see eriti oluline, sest lapsed ise ei oska ja ei saa ise kõigi oma vajaduste eest seista.  Näiteks emotsionaalsel tasandil on igaühel kolm põhilist vajadust: vajadus olla kuuldud, märgatud ja olla oluline ehk kuuluda. Erinevatel põhjustel ei ole aga vanemad alati suutelised (pidevalt ja piisavalt) lapse nimetatud vajadusi täitma. Sellest tulenevalt tekib lapsele näiteks alateadlik uskumus, et ta ei ole sellise hoolitsuse vääriline. Oluline on siinkohal ka välja tuua, et kuigi suure hulga uskumusi kujundavad vanemad, mängib oma rolli ka näiteks haridussüsteem.  

Kuidas need uskumused siis kujunevad?

Peresõnumid (otsesed ja kaudsed): mida lapsele öeldakse, mida rõhutatakse, mida välditakse. Mõnikord on need otse öeldud: „sa oled nii laisk“ või „miks sa ei võiks olla hea laps?" või "ma imetlen, kui tark sa oled“. Mõnikord aga tulenevad need rollidest perekonnas: lohutaja, tubli laps või hoopis perekonna must lammas. Need uskumused on nii tugevad ja lojaalsus oma perele on nii tugev, et ka täiskasvanuna, juba oma elu peal olles, hoiame nendest rollidest kinni.  Süsteemses plaanis on need uskumused sageli ellujäämisstrateegiad, mis on olnud lapse jaoks omal ajal parim viis säilitada turvatunnet ja kuuluvustunnet. Kui näiteks konfliktid peres olid plahvatuslikud, võis laps õppida neid iga hinna eest vältima. Näiteks võis tekkida uskumus: probleemidest rääkimine lõppeb alati halvasti või emotsioonide näitamine viib konfliktini.  See võis aidata tal toona pingeid vähendada, kuid täiskasvanuna võib sama muster takistada avatud ja ausat suhtlemist, oma tunnete tundmist ja väljendamist.  

Laps loob sageli uskumusi selle järgi, kuidas olla armastatud või vältida hülgamist. See tähendab, et autentsus ohverdatakse kohanemise nimel. Näiteks kui laps õpib, et viha pole aktsepteeritav, surub ta selle maha ja usub, et "olen hea vaid siis, kui olen rahulik“. Või Kui laps peab vanemaid rahustama või neile meele järele olema, võib ta õppida, et „minu vajadused pole tähtsad“.

Rõhutan siin veel seda, et meil kõigil tekivad elu jooksul uskumused. See on elu loomulik osa – ilma nendeta oleks maailm meile liiga segane ja ettearvamatu. Need aitavad meil otsuseid teha ja maailma mõista, aga samal ajal võivad need meid ka piirata. Uskumused annavad meile kiireid vastuseid: “See on ohutu”, “See on väärtuslik”, “Ma saan sellega hakkama” või hoopis “See pole minu jaoks”.

Kuidas siis edasi?

Oma klienditöös kohtan ma tihti korduvat mustrit, kus vanemad väljendavad näiteks oma hirmu või muret lapse tuleviku ees (mis temast saab, kas ta lõpetab ikka kooli, kas ta saab hea töökoha ja elab head elu) – kriitikana selles osas, milline laps on (laisk, loll või hoopis hoolimatu). Lapsevanema enda vajaduste ja tunnete väljendamise asemel saab sildi endale külge hoopis laps. Ning see on koht, kus uskumus saab hakata kasvama: ma olengi loll, ma olengi laisk, minust ei saa asja, ma peaksin olema sama tark, kui kõik teised… Seega lapsevanemana saan esimese sammuna mõelda sellele, milliseid sõnumeid (otse või kaudselt) oma lapsele saadan.

Iseendalt aga tasub küsida: mis on need uskumused, mis mind juhivad? Meie uskumused on väga võimsad kujundades alateadvuse kaudu meie elu. Uskumused kui „filtrid“: mõjutavad, kuidas täiskasvanu näeb iseennast, teisi ja suhteid. Mõjutavad valikuid, piiranguid, enesehinnangut, suhteid ja emotsionaalset kättesaadavust. Võib kanduda põlvest põlve, kui neid teadlikuks ei tehta.  Kuna uskumused ei teki üleöö, ei saa neid ka üleöö muuta. Pühendumuse ja püsivusega on see aga siiski võimalik. Uskumused on automaatsed ja vajavad teadvustamist, et neid ümber kujundada. Uus enesemõistmine võimaldab luua uusi suhteviise ja sisekõnet. Süsteemne töö nagu näiteks pereteraapia, aitab kaardistada perekonnamustreid ja uurida iseend, et taastada side oma autentsusega.  

Uskumused kujunevad paratamatult kõigil inimestel – need tekivad meie kogemustest, kasvukeskkonnast, kultuurist ja suhetest. Uskumused ei ole iseenesest “head” ega “halvad” – need on lihtsalt filtrid, mille kaudu me maailma tajume ja tõlgendame. Küsimus on pigem selles, kas need filtrid juhivad meid märkamatult või oleme neist teadlikud. Kui me ei märka oma uskumusi, võivad need piirata meie valikuid ja kinnistada käitumismustreid, mis ei teeni meid enam. Kui aga hakata neid teadvustama, tekib võimalus otsustada, milliseid uskumusi hoida ja milliseid muuta – nii saab oma elu kujundada teadlikult.  

Pereterapeut Grete Kalling

 

August 2025 

Mida me tegelikult suhtelt ootame – ja miks see on tähtis?

Usun, et teadlikkus suhete olemusest ja toimimisest muudab elu tunduvalt lihtsamaks. Kahjuks tänane haridussüsteem ei õpeta seda, kuidas suhted toimivad. Seega saame toetuda enda kogemustele ja kindlasti on mõjuajaks ka kultuur: muusika, raamatud, filmid. Need mõjutajad võivad viia meid  ebareaalsete ootusteni või korduvate düsfunktsionaalsete suhtemustriteni. Igaüks meist vajab kuuluvust, lähedust ja tähenduslikke suhteid. Samal ajal on just lähisuhted sageli need, mis toovad meis esile kõige tugevamad tunded – rõõmu, haavatavuse, pettumuse ja lootuse. Paljud suhted satuvad kriisi mitte seepärast, et partnerid ei sobi kokku, vaid seetõttu, et nende ootused suhtele on nähtamatult kõrged, lausa ebarealistlikud.

Kust meie ootused pärinevad?

Pinged ja düsfuktsioon suhtes on  tihtipeale ebarealistlike ootuste viljaks. Need ebarealistlikud ootused võivad pärineda päritolusüsteemist, kultuurilistest normidest või hoopis idealiseeritud kujutlustest. Seega võib juhtuda, et terveks suhteks loetakse suhet, millele on omistatud ebarealistlikud ootused. Üheks selliseks ootuseks võiks pidada seda, et meid ootab kusagil ees täiuslike omadustega inimene. Kaaslane, kellega koos olen alati õnnelik ja kellega koos olles ei esine konflikte. Partner, kes teab alati iseenesest, mida ma vajan, ilma, et ma seda ütleksin ning kellega me mõtleme ühtemoodi. Kui eelpool nimetatu puudub, siis järelikult ei ole tegemist lihtsalt õige inimesega ja mõistlikum on suhe lõpetada. Nii mõnedki armastusfilmid ja -laulud lubavad printsi valgel hobusel. Kriitilisust nii partneri, kui ka suhte osas lisab ka tänase võrdluskultuuri mõju: näiteks sotsiaalne surve Instagramis nähtavast "täiuslikust paarist" loob võrdlusbaasi, mis moonutab arusaama, milline üks "normaalne" suhe tegelikult on. Sellised ootused loovad pettumust, kuna nad eeldavad, et partner on täiuslik, kõiketeadev ja pidevalt kohal, mis ei ole inimlikult võimalik.

Kõrged ootused partnerile on sageli seotud meie päritolupere kogemuste ja isikliku haavatavusega, mis mõjutavad seda, kuidas me suhtes käitume ja mida partnerilt ootame. Mõnikord ootame partnerilt seda, mis jäi täitmata lapsepõlves ja mõned ootused pärinevad meie isiklikust haavatavusest – sisemistest hirmudest, mida me suhtes loodame leevendada (hirm hülgamise ees või hirm selle ees, et ma ei ole piisav). Need ootused võivad hakata suhet tasapisi suunama, muutes partnerluse pingeliseks, kohustuste rohkeks ja emotsionaalselt ebastabiilseks süsteemiks.  Mõned ootused pole tegelikult ootused, vaid emotsionaalsed fantaasiad – alateadlikud unistused sellest, et keegi teine päästab, rahustab, täidab tühimiku. Tihti on need ebatõhusad, sest partner pole "emotsionaalne vanem". Tegelikkuses on tegemist meie enda arengukohtadega, võimalustega kasvada.

Milline on siis suhe ilma ebarealistlike ootusteta?

Realistlikud ootused põhinevad mõistmisel, et partner on inimene oma piirangute ja eripäradega. See omakorda tähendab juba seda, et suhted vajavad tööd, empaatiat ja paindlikkust. Lähedus tekib turvalisuse ja ausa suhtluse kaudu. Realistlikud ootused põhinevad eneseteadlikkusel, avatud suhtlusel ja vastutusel iseenda tunnete eest. Partnerit nähakse kaaslasena, mitte oma sisemiste vajaduste automaatse täitjana.

Süsteemne pereteraapia ei sea eesmärgiks ideaalset suhet, vaid paindliku, elujõulise ja vastastikku toetava suhte, kus mõlemal on võimalik olla nii mina kui meie. Realistlikud ootused ei tähenda madalaid standardeid ega ükskõiksust – vastupidi. Need on ootused, mis arvestavad inimliku ebatäiuslikkusega, elu muutlikkusega ja suhete loomuliku keerukusega. Need ootused põhinevad usaldusel, vastutusel ja valmisolekul iseenda eest hoolitseda.

Usun, et suhtes ei eksisteeri „õiget“ ega „valet“ partnerit, vaid tähelepanu keskmes on partnerite vaheline dünaamika – kuidas nad teineteist mõjutavad, milliseid rolle võtavad ja kuidas reageerivad emotsionaalsele pingele. Meil kõigil on oma head ja halvad küljed. Usun siiralt, et ideaalset inimest ei ole olemas. Küsimus on selles, kas rohkem on head või halba ning kus on minu piir. See piir, millest kaugemale minna ei ole võimalik.  

Kuidas see suhet mõjutab?

Süsteemsest vaatenurgast vaadeldakse inimest mitte isoleeritud üksusena, vaid osana suhtesüsteemist, kus partnerite käitumine ja ootused mõjutavad paarisuhet. Seega ootused kujundavad ja hoiavad üleval kindlat suhtedünaamikat. Näiteks kui inimene ootab, et partner teda alati lohutaks, siis see ootus ei ole neutraalne, vaid tekitab, hoiab üleval ja tugevdab teatud tüüpi käitumismustreid nende partnerite vahel. Need ootused kujunevad sageli varasematest suhetest (nt päritolupere), aga hakkavad mõjutama partnerite teineteisega kohandumist. Või näiteks üks partner ootab alateadlikult pidevat kinnitust ja teine ootab rahu ja iseseisvust. Nii võib tekkida suhe, kus üks muutub pealetükkivaks ja teine eemaldub – ning kumbki tunneb, et teine ei armasta.  

Kuidas teraapia aitab?

Selle asemel, et keskenduda süüle, keskendutakse suhtemustrile ja selle kujunemisele – mida kumbki partner suhtesse toob, mida ootab, millest vaikib ja kuidas reageerib. See aitab luua ühist arusaama – mitte sellest, kes eksis, vaid sellest, mis meie vahel toimub ja kuidas see arenes.  Süsteemne lähenemine rõhutab, et mõlemad partnerid mõjutavad suhte dünaamikat. See tähendab, et mõlemad partnerid saavad võtta vastutuse oma reaktsioonide, vajaduste sõnastamise ja piiride hoidmise eest.  Kui ootused on nähtavaks tehtud, saab hakata neid mõtestama: kas see on minu praeguse täiskasvanu vajadus, või on see seotud millegi ammuse ja valusaga? Kas see on realistlik ootamine partnerilt – või pigem lootus, et ta parandaks midagi, mida ainult mina saan tervendada?

Terve suhe ei tähenda probleemide puudumist, vaid oskust nendega koos olla, neid mõista ja neist õppida. See ei ole mugavustsoon, vaid kasvuruum. Teadliku armastuse puhul oled sa teadlik partneri puudustest – näiteks vähene kiindumuse väljendamine, impulsiivsus või lohakus – ja sellegipoolest otsustad sa oma partneriga koos olla ja teda armastada. Puudujäägi suhtes kaalub üle kõik see, mis selles suhtes on.

Mulle meeldib armastust mõtestada valikuna, mitte ainult tundena. Tunded tulevad ja lähevad – ka armastuse tunded –, kuid pühendumine, hoolimine ja vastutuse võtmine on valikud, mida saab teha ka keerulistel hetkedel. See tähendab ausust seal, kus võib olla kiusatus vaikida, kohalolu seal, kus on harjumus eemalduda ja avatust seal, kus on hirm. Need võivad olla ebamugavad ja rasked valikud, kuid olen kindel, et võimalikud õppida.  

 

 Pereterapeut Grete Kalling 

Juuli 2025 

Peresüsteemi kirjutamata reegel: mida annan, seda saan ehk vastastikmõju ja vastutus suhetes.  

Olen viimasel ajal kuulnud ja lugenud mitmete õnnetute pereliikmete pöördumisi, kelle partner neid ei mõista, kelle laps neid ei kuula või kes aitavad ja toetavad tervet perekonda, kuid seda ei hinnata. Me kõik vajame elus, et meid kuulataks ja mõistetaks ehk tunda, et me oleme nähtud ning meist hoolitakse.  Loomulikult vajame seda oma kõige lähedasematelt – pereliikmetelt. Küll aga küsin neid muresid kuuldes või lugedes – millal sina ise viimati kuulasid? Kuulasid uudishimuga, ilma hinnangu või vastuargumendita? Millal sina ise püüdsid viimati mõista, siiralt ja empaatiliselt? Millal sina viimati ise olid toeks, kui märkasid armsama raskust, ilma, et oma raskuseid tema omadega võrdlema hakkasid? Millal viimati püüdsid mõista teist, ilma et ootaksid esimesena enda mõistmist?

Meil on kalduvus otsida süüdlast – laps ei kuula või partner ei mõista või hoopis ämm kontrollib, mitte ei toeta.  Suhe on aga alati kahe (või enama) inimese koostöö. Laps saab hakata kuulama oma vanemat, kui vanem võtab vaevaks kuulata oma last – mis temaga toimub ja mida tema vajab. Partner saab hakata mõistma oma kaaslast, kui ta kogeb, et teda mõistetakse. Laiema peresüsteemi liikmed saavad hakata toetama, kui kogevad, et neid on märgatud ja neid mõistetakse. Siis ei ole vaja enam jõu ja võimuga kontrollida, vaid saab pakkuda tuge.

Perekondades valitsevad reeglid, mis ei ole alati välja kirjutatud. Sellegipoolest mõjutavad need pereliikmeid ja omavahelisi suhteid. Üks selline on näiteks: mida suhtesse tood, seda saad ka tagasi. Ei ole võimalik tellida teiselt armastust ja mõistmist ise seda andmata. Kui tahame muutust suhetest, siis tuleb alustada iseendast, sest inimesed saavad luua koos suhete kvaliteeti. Perekond on suhete süsteem – iga liige mõjutab teist ning on teiste poolt mõjutatud. Kui suhe ei toimi, siis on võimalus osutada näpuga teisele või siis võtta vastutus. Sellisel juhul on oluline osa enesereflektsioonil. Mida mina teen ja kuidas minu tegevus toetab sellise olukorra teket või säilimist? Vastutus ei tähenda, et mina olen süüdi, see tähendab, et mina näen oma mõju ja otsustan sellega töötada ehk võtan vastutuse. Muutuse eeldus on eneseteadlikkus. Mida ma ise suhetes teen? Kuidas ma ise teisi pereliikmeid kuulan? Kas ma katkestan või õigustan? Kas ma olen valmis lihtsalt kuulama tema kogemust? Vahest võib tunduda, et olen valmis kuulama, kui tema hakkab kuulama – tekib võistlus selles osas, kes esimesena “alla annab”. Sellisel juhul jääb aga suhe seisma. 

Teist kuulata tähendab seda, et jätad kõrvale enda arvamuse ja eelduse ning keskendud teisele. Kuulad selleks, et aru saada teise inimese sisemaailmast, kogemusest ja tunnetest. Need võivad erineda sinu omadest (ja tihti erinevadki), aga see ei ole kuulamise hetkel oluline. See on teadlik kohalolu, uudishimu, avatud süda ja soov mõista partnerit, tema vaatenurka. Uudishimulik saab olla aga vaid siis, kui enda emotsioon on reguleeritud, sest ise tugevate tunnete meelevallas olles ei ole ressurssi uudishimu jaoks. Seega on oluline endalt küsida, kas ma olen päriselt valmis teda kuulama. 

Mõista teist tähendab seda, et eesmärk ei ole teist muuta või parandada, eesmärk on proovida tajuda maailma tema pilgu läbi. Küsimus ei ole selles, kas suudame nõustuda (seda ei olegi vaja), vaid selles kas mõistame, miks ta nii tunneb ja mõtleb. See tähendab, et eriti konflikti olukorras, on vaja liikuda häiriva käitumise, nähtavate emotsioonide ja kaitsekäitumise juurest sügavamale – esmaste emotsioonide ja rahuldamata vajaduste juurde. See toob vestlusesse sügavuse ja võimaluse mõista päriselt.

Teist toetada tähendab esmalt teada, millist tuge see teine vajab. Tihti eeldame ja oletame ning lähtume teiste toetamisel ja aitamisel enda vaatest ja vajadusest. See aga ei pruugi kaugeltki olla see, mida inimene tegelikult vajab. Seega on oluline kõigepealt kuulata ja mõista ja alles siis pakkuda seda tuge, mida küsitakse. Muidu juhtub nii, et teeme endast kõik, aga see ei ole teise inimese vajadus, mida me täidame ning tundubki justkui, et anname endast kõik, kuid seda ei hinnata. 

Suhte eesmärk ei saa olla teise muutmine, see saab olla võimekus koos kasvada ja areneda. Suhted ei muutu käsu peale, aga need muutuvad siis, kui meie ise muutume. Kas ma täna pakkusin ise seda, mida ma niiväga igatsen saada?

Pereterapeut Grete Kalling

Mai 2025 

Suhtemustrite kujunemine.  

Meie suhtemustrid ehk see, kuidas me üksteisega suhtleme ja suhestume, ei teki tühjalt kohalt. Rollid, mida võtame kaaslastega suhtlemisel ja viisid, kuidas suhtleme, reageerime ja funktsioneerime on mõjutatud meie varasematest kogemustest.

Päritolupere on esimene suhete süsteem, kuhu me sünnime. Olgu seal vaid ema ja isa või hoopis lisaks vanematele ka õed ja vennad. Mõnel juhul mängivad suurt rolli ka vanavanemad – igal juhul on see kontekst, kus uus ilmakodanik õpib, kuidas suhted toimivad ja kuidas nendes toime tulla. Seal õpime me ennast tundma ning seda, kuidas teistega suhelda, mida suhtest oodata ning kuidas laiemalt selle ühiskonna ja maailmaga on – kas seda saab usaldada või pigem mitte. Päritoluperes kogetu ja omandatu mõjutab meid suhetes ka edaspidises elus - paarisuhtes, lapsevanemluses, suhetes kolleegide ja sõpradega.  Enamasti on see mõju aga alateadlik. Seetõttu peangi oluliseks hakata enda lugu uurima ja teadvustama, kes ja mis mõjutavad mind suhetes.

Süsteemne pereteraapia aitab aru saada nendest mustritest. See ei tähenda süüdlase otsimist, vaid vastutuse võtmist, teadlikkust oma suhete kujundamisel, mitte varasema kordamisel. On oluline meeles pidada, et meie päritolulood ja keerukused peresüsteemides ei tohiks jääda vabanduseks, mida välja tuua ja millega oma käitumist põhjendada. See on võimalus mõista, mis omakorda toob kaasa sügavust ja võimalust vaadelda olukordi läbi emotsionaalsete vajaduste. Aga sellega kaasneb ka järgmine samm – vastutuse võtmine. Süsteemne lähenemine aitab mustreid teadvustada ja lahti mõtestada, võimaldades uut tüüpi suhtlemist ja seeläbi ka uusi suhteid.

Suur osa suhteprobleemidest põhinevad pikka aega kestnud lahendamata valul ja haavadel, mille on tekitanud eelnevad suhted, eelkõige peresuhted. Seega on ka paarisuhte probleemide korral väga suur tõenäosus, et probleemi tuum pärineb tegelikult varasematest suhetest ja haavadest. See on ka põhjus, miks omavahel konflikte lahendades need tihti ei kao, vaid korduvad ja korduvad – partnerid tegelevad hetkeolukorraga, mitte varasema haavaga. See toob ajutise leevenduse, kuid mitte juurpõhjuse lahenemist. On suur väärtus osata nii ennast, kui ka teisi vaadelda läbi süsteemse vaate. Mõista, et see, mis toimub praegu, ei ole seotud vaid praeguse hetkega, vaid sellesse on põimitud ka kõik eelnenud hetked ja kogemused. See aitab tuua suhetesse rohkem empaatiat, mõistmist, neutraalsust ja uudishimu.

Meil kõigil on olnud päritoluperes oma roll. Olgu selleks siis päästja, süüdlane või rahustaja.  See roll ei ole alati antud kanda otse ja verbaalselt. See võib olla ka sõnum, mis jõuab lapseni mitteverbaalselt. See roll on olnud lapsepõlves vajalik, aitas perel kuidagi toime tulla. Suure tõenäosusega ei ole seda aga täna enam vaja. Hoopis vastupidi – see roll pärsib tänaste suhteprobleemide lahenemist. Lisaks erinevatele rollidele omandame lapsepõlves ka emotsioonide reguleerimise mehhanismid, konfliktidega toimetulemise viisid, uskumused ja kirjutamata reeglid selle kohta, mida üldse tähendab armastus ja turvalisus, kuidas teise eest hoolitsetakse või hoopis milline on hea lapsevanem. Kõik see tuleb seljakotina meiega suhetesse kaasa ning nagu ikka, siis partnerite seljakotid on erinevad.

Olles teadlik iseendast ja oma päritolust on lihtsam mõista enda toimetulekumehhanisme ning see aitab ka olla enda vastu kaastundlik ja mõistev. Teadlikkus partneri või mõne teise olulise lähedase mustritest ning teda mõjutavatest kogemustest võimaldab paremini mõista ka teda. Teadlikkus aitab luua rohkem ühendust ja mõistmist ning see omakorda toetab muutust. Partnerite, kes teineteist leiavad ning jäävad ka kokku, käitumine on vastastikuses seoses. Mõlemad osapooled loovad koos mustrit ehk nende mõlema kogemuses on midagi, mis paneb neid selles suhtes olema ja vastastikku tegutsema. Teineteist täiendatakse nii funktsionaalsetes, kui ka düsfunktsionaalsetes suhtemustrites. Partnerid meenutavad meile nii positiivseid, kui ka negatiivseid tundeid, mida oleme varasemates suhetes tundnud. Aktiveeruvad taas need vajadused, mis varasemates suhetes olid täidetud või täitmata ning nendega koos tihti ka emotsionaalsed haavad.

Seda lugedes ja mõistes, et paljud meie käitumis- ja toimetulekumustrid on seotud sellega, mida kogesime oma lapsepõlvekodus ehk päritoluperes (või teistes olulistes suhetes), võib tekitada sinus erinevaid tundeid: viha, pettumust, kurbust või hoopis midagi muud. Minu kirjutatu eesmärk ei ole panna sind vihaselt oma päritolupere poole vaatama ja neid süüdistama hakata. Tõsi, ka tunnetel on oma koht ja aeg ning ka neid on vaja läbi protsessida. Oluline on aga mõista, et vanemad andsid endast tol ajal parima. Nad tegid nii nagu nemad oskasid ja said. Ka neid on mõjutanud oma päritolupered. Vanemad võisid väga hoolida ja anda endast parima, kuid neil puudusid õiged tööriistad.

Väga lihtne on öelda, et ära karju oma lapse peale või jää lihtsalt rahulikuks, kui tekib konflikt. Inimene võib kogu südamest seda teha soovida, kuid kui emotsioonid tõusevad, siis hakkavad tööle käitumismustrid, mis ei ole loogilised ja ratsionaalsed. Sel hetkel juhib inimest tema süsteem - varasemad kogemused, omandatud oskused, uskumused. Just see on põhjus, miks ma usun pereteraapiasse ja süsteemsesse vaatesse. Selleks, et päriselt inimene saaks ja suudaks muuta oma käitumist, on vaja väga tihti vaadata selja taha: kust inimene tuleb, mis on tema uskumused ja väärtused, mis on olnud need kirjutatud ja kirjutamata reeglid ning kogemus, mis teda mõjutavad. On olukordi, kus lihtsalt soovist teha midagi teisiti ja õpetussõnadest jääb väheseks ning vaja on vaadata sügavamalt ja süsteemselt.

Kui muutud sina, muutub süsteem sinu ümber. Investeering suhetesse on kingitus järeltulevatele põlvedele.

 

Pereterapeut Grete Kalling

Märts 2025

Tugevate tunnetega toimetulek.

Oma emotsioonide juhtumine on üks parajalt suur väljakutse. Tänapäeval pööratakse sellele aina suuremat tähelepanu juba väikeste laste seas. Küll aga vanasti, kui tänased täiskasvanud olid alles lapsed, ei räägitud tunnetest nii palju ja ei õpetatud, kuidas neid reguleerima peaks. Seega oleme olukorras, kus ühest küljest ootame oma lastelt tunnete reguleerimist ja peaksime olema neile selle õppimise teekonnal toeks, aga meie endi kogemustes ei ole teadmist, kuidas. Veel enam – mõnikord on ka meil endil keeruline tunnetest rääkida ja neid reguleerida. Tõsi on aga see, et toeks saab olla (nii lapsele, kui ka teisele täiskasvanule) vaid täiskasvanu, kes tundeid ei karda ja ise oma tunnetega suudab toime tulla.

Miks see vajalik on?

Usun, et me kõik oleme kokku puutunud nii väikeste, kui ka suurte inimestega, kes räägivad ja teevad tegusid emotsiooni pealt ning pärast kahetsevad. Just see ongi põhjus, miks on oluline oma tunnetega kontaktis olla ja neid reguleerida. Sellisel juhul saab valida, kas juhib tunne või juhin mina. Kui me oma tunnetega kontaktis ei ole ja neid ei reguleeri, siis emotsionaalses olukorras võtab juhtrolli üle emotsioon. Inimene võib väga hästi teada, kuidas oleks õigem reageerida ja käituda, kuid sellele teadmisele ei pääse ta sel hetkel ligi. Kui aga oma tundemaailmaga on veidi tööd tehtud, siis on aina rohkem võimalik ka emotsionaalses olukorras analüüsida ja mõelda ning alles siis reageerida. Lisaks tugevale emotsiooni tundmisele säilib ka mõtlemine ja analüüsimine. See aga räägib juba selle kasuks, et otsuse, kas ja kuidas käituda teeb inimene ise, mitte ei juhi emotsioon.

Emotsioon, kui sõnum.

Emotsioonid on inimese jaoks väga väärtuslikud. Need aitavad aru saada, mis inimesega toimub. Kui vajadused on rahuldatud, siis saab tunda näiteks, rahulolu, rõõmu ja väärtuslikkust. Kui aga vajadused on rahuldamata, siis võib tunda kurbust, hirmu või hoopis kurnatust. Seega on väga oluline, et enne, kui hakkame tundeid reguleerima, tuleb vastu võtta see sõnum, mis tunde poolt tuuakse. Miks see tunne on tekkinud ja mida see öelda tahab? Kui aru saada, mis on see tegelik vajadus tunde all peidus, siis on võimalik tegeleda probleemi päris põhjustega. Ühtlasi on oluline jõuda vajadusteni ka sellepärast, et siis saab rääkida vajaduste keeles ehk rääkida iseendast ja oma vajadustest, mitte reageerida tunde pealt.

Tunnetega toimetuleku juures tuleb kindlasti vaadata eraldi lapsi ja täiskasvanuid. Lapsed ei pea ja ei oskagi üksinda oma tundeid ja nendega kaasnevat analüüsida ega neid ka iseseisvalt reguleerida. Lapsed alles õpivad tunnete maailmas orienteeruma ning nemad võiksid saada oma tunnete reguleerimisega hakkama koos turvalise täiskasvanuga. Eeskätt vanemad on need, kes saavad aidata lastel oma tundeid reguleerida ja mõista, õpetada seda, kuidas oma tundeid väljendada. Aga seda tööd teevad ka tihtipeale haridusasutustes õpetajad ja tugispetsialistid, mõnikord ka tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevad spetsialistid. Täiskasvanud aga peaksid oma tunnete reguleerimisega saama hakkama juba iseseisvalt ja kui on tunda, et see nii kergesti ei lähe, siis on see ka täiskasvanu vastutus otsida abi ja leida võimalused õppida täiskasvanuna oma tunnetega toime tulema.

Kuidas toetada eneseregulatsiooni arengut lastel?

Selleks, et lapsed saaksid hakata oma tundeid reguleerima, on vaja esmalt neil teada, mis need tunded üldse on. Seega on esimene samm hakata laiendama emotsioonidega seotud sõnavara. Siin tasub mõelda vanemana sellele, kui palju ma ise erinevaid tundeid igapäevaselt nimetan. Vastavalt lapse kasvamise ja arenguga saab arendada ka tema emotsionaalset sõnavara. Tänapäeval on selleks mitmeid erinevaid võimalusi: tundekaardid, raamatud, mängud jne. Kui erinevaid tunnetele antavaid nimesid on lapsel juba piisavalt, siis saab hakata viima kokku tunde nime ja toimuvat. Ehk siduda teooria ja praktika. Seda on kõige lihtsam teha näiteks peegeldamise teel: sa oled praegu kurb; ma näen, et see teeb sind vihaseks; sa oled väga elevil jne. Samuti tasub rääkida iseendast ja kirjeldada seda, mida näeme kaaslasega juhtuvat: ma olen hetkel segaduses, sest…; sõber on õnnetu, sest…; vaata, issi on nii õnnelik praegu jne.

Nii saab laps õppida siduma enda peas tunde nime ja erinevaid olukordi, kus seda tunnet tema ise või teised kogeda on saanud. Ning alles siis saame hakata õpetama lapsele toimetulekustrateegiaid ehk seda, mida siis teha, kui üks või teine tunne on tugev. Kuidas neid tundeid reguleerida ehk mida sobib teha ning mida mitte. Oluline on meeles pidada, et küsimus on lubatud või lubamatus tegevuses/käitumises, mitte lubatud või lubamatus tundes. Seda protsessi saab õpetada lapsevanem, õpetaja, tugispetsialist või mõni teine täiskasvanu. Tänapäeval on materjali selleks küll ja veel. Vahest on aga nii, et kuigi teoorias on kõik selge, siis praktikas ei õnnestu see siiski.

Mida teha siis päriselt, kui tugevad tunded möllavad?

Mida siis päriselt teha, kui näed, et sinu väikesel või suurel kaaslasel on emotsioon üleval ning olukord hakkab väljuma kontrolli alt? Sellisel juhul on kõige olulisem jääda ise rahulikuks ning alandada tempot. Kuulata kaaslast päriselt ning peegeldada ja seeläbi anda märku, mida sa kuuled ja kuidas olukorda mõistad. Peegeldades seda, mida sa kuuled või näed: ma näen, et see teeb sind päris pahaseks kohe…; …ja ta ei kuulanudki sind üldse….; sa oled kurb, sest… aitab see esiteks meil endal olla kindel, et saame olukorrast õigesti aru ning samuti aitab see oma tunnetega kimpus oleval kaaslasel ise kuulda, mis toimub ning olukorda paremini mõista. Veel enam – tunnetega kimpus olev kaaslane kogeb, et ta on oluline ning teda üritatakse mõista. Selle protsessi käigus saab juba emotsionaalne kliima alaneda. Seega tuleb see kasuks meile mõlemale. Kindlasti on peegeldamine oskus, mida harjutada, et see tuleks välja loomulikumalt, mitte ei kõlaks robotlikult või papagoilikult.

Selline olukord võib aga muutuda päriselus keerukaks. Kuidas siis jääda ise rahulikuks, kui sinu vestluskaaslane on emotsionaalne? Eriti keeruline on olukord siis, kui see vestluspartner on sinu laps või partner, keegi, kes on sulle emotsionaalselt lähedane ja oluline isik. Siin jõuame tagasi juba räägitud punkti juurde: ma saan olla toeks vaid siis, kui suudan ise enda tundeid reguleerida. Täiskasvanuna saab seda ise õppida ja harjutada ja kui sellest ei piisa, siis otsida abi ja tuge spetsialistilt. Ning olukorrad, kus seda abi võib vaja minna ei olegi nii harvad. Seda seepärast, et meid ei ole ju keegi õpetanud, veel enam, paljud meist on kasvanud teadmisega, et tunded on miski, mis tuleb alla suruda või millega üksinda salaja tegeleda ning seetõttu võivad tunded mõjuda hirmutavalt. Ehk meie uskumus tunnetest ja nendega toimetulekust võib olla vastupidine sellele, mida tänases ühiskonnas võiksime oma kaaslasele pakkuda ja see omakorda toob kaasa olukorra, kus me lihtsalt ei ei tule toime oma tunnetega ja ei saa toetada kaaslast tunnete reguleerimisel.

Ja lõpetuseks – nagu ma ka mitmel korral olen viidanud, siis see, millise kogemuse oleme saanud oma lapsepõlves tunnetega toimetulemisel, mõjutab päris tihti seda, kas ja kuidas ka täiskasvanuna tundeid reguleerime või kuidas üldse tunnetest mõtleme ja neid kogeme. Kas tahame kohe tormata lahendustesse ja tunded kokku pakkida ja ära peita või oleme valmis nendes tunnetes olema, neid analüüsima ja vaikselt edasi liikuma. Kas oleme valmis täna lapsevanematena andma oma lastele teistsuguse kogemuse, kui meil endil oli? Ja kas oleme valmis täna ka partneriga kogema emotsionaalselt lähedast ja turvalist suhet? Kas võtame väljakutse vastu ja püüame teha midagi teisiti? Minna veidi sügavamale, tunda rohkem ja aktsepteerida tundeid või tulla sügavalt ja suurtest emotsioonidest veidi rohkem mõistuse ja ratsionaalsuse poolele. See on üks põnev ja väljakutseid täis teekond, mis saab aset leida turvalises keskkonnas.  

Pereterapeut Grete Kalling

Oktoober 2024

Emotsionaalselt lähedased suhted – miks neid vaja on ja kuidas neid luua?

Emotsionaalselt lähedased suhted on suhted, kus mõlemad osapooled tunnevad teineteisega ühendust, usaldust ja turvatunnet. Need suhted mõjutavad meie vaimset ja füüsilist heaolu. Emotsionaalne side aitab inimesel hakkama saada nii iseendaga, kui end ümbritsevaga. See on midagi, mida vajame me terve elukaare jooksul. Ükskõik, kas tegemist on väikelapsega, teismelise või hoopis täiskasvanuga - meie omavahelised suhted mõjutavad seda, kuidas me maailma näeme ja kuidas käitume. Ning vastupidi: see, kuidas me käitume ja maailma näeme mõjutab seda, milliseid suhteid me enda ümber loome.

Lapsevanemana lood sa läbi emotsionaalselt lähedaste suhete turvatunde, millega liigub laps kodust lasteaeda, sealt edasi kooli ning lõpuks laia maailma. Kui täiskasvanu on kogenud emotsionaalselt lähedasi suhteid, saab temast emotsionaalselt terve ja oma tunnetega kontaktis olev täiskasvanu. Ka täiskasvanueas on emotsionaalselt lähedased suhted olulised, sest loovad õnnelikku suhet, kus on mõlema partneri vajadused ja soovid mõistetud ning valitseb usaldus ja turvatunne.

Kuidas suhted toimivad?

Kuigi suhtleme igapäevaselt nii oma pereliikmetega, kui ka sõprade ja kolleegidega, teeme seda enamasti automaatselt. Teadvustamata, kas see reageering ja vastus oli omavahelist suhet toetav või kahjustav. Tihtilugu ei teadvusta me igapäevaselt enda osa suhetes ehk ei mõtle sellele, kas ja kui palju minu kommunikatsioon mõjutab minu suhtluspartneri järgnevat käitumist. See, aga on omakorda sisendiks tema edaspidisele käitumisele, mis hakkab peagi jällegi minu tegevust mõjutama.  Seega muutes oma osa, juhtub, et kaaslane muudab enda osa, sest sisend tema käitumisele on juba teistsugune. Selleks, et midagi muuta, on vaja teadmisi ja oskusi. Mõnel inimesel on olnud võimalik neid oskusi omandada juba lapsepõlves, teised saavad õppida neid täiskasvanueas.

Kuidas luua emotsionaalset lähedust?

Räägi rohkem – igapäevaselt koos toimetades tahab võimust võtta rutiin. Hakkame eeldama oma lähedaste soove, mõtteid ja vajadusi. Oleme sellest kunagi juba rääkinud, ma ju tean seda… Aga kas ikka tead? Äkki midagi on vahepeal muutunud ja sinu eeldus on vale. Eriti oluline on see just laste ja noorte puhul – nende vanus muutub pidevalt ja sellega seoses ka nende vajadused, vastutus ja mõttemaailm. Selleks, et päriselt teada, mis kaaslaste peas toimub, on vaja seda küsida, mitte eeldada. Küsi, uuri ja anna võimalus kaaslasele end jagada. Samuti on omavahelised vestlused miski, mis loob ühendust. See annab tunde, et oled teiste jaoks oluline ning neile läheb korda, mis sinuga toimub. Puudub ridade vahelt lugemise vajadus, sest kõik vajalik saab välja öeldud. Muidugi on siinjuures oluline endast rääkimise oskus. Oluline on, et inimene räägib endast, oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest. Mitte ei räägi teisest ja tema vigadest.

Kuula päriselt – ma arvan, et kõigil on elus tulnud ette olukordi, kus me kuuleme, aga me ei kuula. See ei saa aga kaaslase jaoks olla toetav ega abistav. Tavaliselt on rääkimise eesmärk see, et keegi kuulaks. Mõnikord tahame saada nõu või abi, aga tihti tahame lihtsalt saada kuuldud ja mõistetud. Kuidas seda siis oma pereliikmetele pakkuda? Võta aega kuulamiseks – see on su kaaslase jaoks oluline. Kui hetkel seda aega tõesti ei ole, siis lepi kokku, et vestlus toimuks teisel ajal. Kui oled lubanud kaaslast kuulata, siis tee seda tähelepanelikult. Tähelepanelikult kuulamise juures kasuta mitteverbaalseid ja verbaalseid kinnitusi näitamaks, et sa tõesti kuulad. Kasuta lühikesi ja lihtsaid kinnitusi või hoopis innusta kaaslast rääkima läbi julgustamise. Arvesta aga sellega, et kui oled kuulaja rollis, siis on sinu ülesanne kuulata, mitte arvustada, vaidlustada või nõu anda. Kui sa ei ole kindel, mida su kaaslane hetkel vajab, siis küsi seda. Kas ta tahab lihtsalt, et sa kuulaksid või soovib ta kuulda ka sinu arvamust.

Reguleeri oma tundeid – iga täiskasvanu vastutus on tulla toime oma tunnetega. Lastelt me seda oodata ei saa tulenevalt aju arengust, kuid vanemana saame alati oma lapsele tunnetega toimetulekul abiks olla. Usun, et üks olulisemaid vanemaks olemise väljakutseid on toetada oma lapse eneseregulatsiooni arengut. Seda saame me teha siis, kui suudame iseenda tunnetega toime tulla. See ei tähenda seda, et meil on vaja oma tunded alla suruda – see tähendab seda, et vanem reguleerib ise oma tundeid ja saab nende juhtimisega hakkama. Ning seejärel saab olla toeks oma lapsele nii eeskuju, kui ka teoreetiliste teadmistega. Ka täiskasvanute omavahelise suhtluse puhul on eneseregulatsioon äärmiselt oluline. Tihti mõjutab see seda, kas partner tahab ja saab jagada oma tundeid, mõtteid ja vajadusi või mitte. Kui partnerid tunnevad end turvaliselt ja jagavad endaga toimuvat, liiguvad nad aina lähedasemate suheteni.

Väldi häbistamist, ähvardamist, mõnitamist ja alandamist – mõnikord juhtub nii, et oskused ja teadmised on otsas. Ei tea, kuidas läheneda probleemile ja olukorda, mis on tekkinud. Miski ei aita ning siis tulevadki kasutusele võtted, mis justkui sel hetkel võivad aidata ning olukord normaliseerub. Küll aga õpetavad need kaaslasele vaid seda, et tema ei ole oluline ning lõhuvad omavahelist suhet.  Suhe, kus üks partner on võimupositsioonil, ei saa pakkuda ühendust, usaldust ja turvatunnet. Seda nii lapse ja vanema puhul, kui ka partnerite vahel.

Kasutades eelnimetatud oskusi on võimalik luua partnerite vahel emotsionaalselt lähedast suhet. See on suhe, kus kaaslased saavad olla päriselt kuuldud ja nähtud, sest nende vastu tuntakse huvi ja neid kuulatakse. Neile ei anta hinnanguid, neid ei alandata, ähvardata ega häbistata. Neil on julgus end avada, sest nad ei pea kartma teise reaktsioone, ega vastutama kaaslase tunnete eest. Nad saavad väljendada oma vajadusi ja soove suhtes ning võtta vastu väljakutse pakkuda partnerile midagi, mida tema vajab. See on koostöö kahe võrdse partneri vahel.

Kasutades eelnimetatud oskusi suhtes lapsega, saab vanem luua emotsionaalset lähedast suhet. See on suhe, kus laps saab õppida oma vanemat usaldama ning kasvab turvatunne. Ta kogeb, et tema (emotsionaalsed) vajadused saavad rahuldatud. Vanemal on võimalik märgata lapse arengulisi vajadusi ning toetada last ettetulevates kriisides. See on suhe, kus laps saab küsida vanematelt seda, mida ta vajab ega pea võtma vastutust vanema eest.

Miks see nii võõras tundub?

Emotsionaalne lähedus võiks olla iga suhte osa, paraku see tihti nii ei ole. Kui emotsionaalset lähedust ei ole esinenud läbi põlvkondade, siis ei oska inimesed sellest esmapilgul ka puudust tunda. Samuti on keeruline pakkuda teistele midagi sellist, mida sa ise kogenud ei ole. Emotsionaalne lähedus pakub sügavat rahulolu – teadmist ja kogemust, et oled nähtud ja sobid täpselt sellisena, nagu oled. Olenemata oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest oled mõistetud ja toetatud oma lähedaste poolt. See on inimeste sügav loomuomane vajadus. Ja kuigi see on midagi, mida me vajame, siis ei tähenda see seda, et me oskaksime seda alati küsida või pakkuda.

 Perenõustaja Grete Kalling 

Juuni 2024

Konfliktid paarisuhtes.

Konfliktide esinemine inimsuhetes on tavaline ja vältimatu. Konfliktidega peame elama sünnist surmani ja erimeelsused on vältimatud, sest inimestena olemegi erinevad. On inimesi, kes kardavad konflikte ja on valmis tegema peaaegu ükskõik mida, et neid vältida. Ja on inimesi, kelle puhul tundub, et nad vajavad konflikte ja ei saa nendeta elada. Seda, kuidas me konfliktidesse suhtume ja nendega toime tuleme on mõjutanud meie varasem kogemus.

Tülid on tihti põhjustatud vääriti mõistmistest, valedest tõlgendustest ja eeldustest. Eeldusel, et partner peab teadma, mida tunned, mõtled ja vajad, ilma et sa seda päriselt ütleksid. Või vastupidi – partner teab täpselt, mida kaaslane tunneb, mõtleb ja vajab ning ei pea isegi seda üle küsima.  Samuti on mõnikord raske mõista, kuidas partneri valikud võivad olla enda omadest nii erinevad ja seetõttu tunduvad lausa valed. Igal juhul toob konflikt lähedase inimesega kaasa palju tundeid.

Miks see nii raske on?

Konfliktiga kaasnevad tugevad emotsioonid: nende puhul on oma sõnade ja käitumise kontrollimine raske. Ning just sellest tulenevalt on konfliktide tõhus lahendamine keerukas ja esineb (emotsionaalset) haiget tegemist, mida hiljem partnerid kahetseda võivad. Nii nagu erinevad meie vaated, vajadused ja huvid, erinevad ka meie toimetulekumustrid konfliktides. Konflikt on ohukoht, mille puhul ärevus tõuseb ja see ei anna meile enamasti võimalust valida kõige mõistlikumat toimetulekuviisi, vaid lükkab meid tegutsema automaatselt varasemalt õpitud strateegia alusel, mis ei pruugi olla funktsionaalne.

 Nii võibki juhtuda, et partnerite arusaam probleemi lahendamisest erineb. Üks partner soovib väljendada oma mõtteid ja tundeid ning teine partner üritab seda vältida. See omakorda paneb esimest partnerit veel rohkem pingutama ja reaktiivsemalt reageerima ja teine tunneb vajadust põgeneda. Mõlemal juhul püütakse leida lahendust ja hakkama saada ärevuse ning ebameeldivate tunnetega, lihtsalt meetod on erinev: üks ründab ja võitleb, teine distantseerub ja põgeneb. On oluline meeles pidada, et ühe osalise käitumine hoiab üleval teise osalise käitumist – ei ole tähtis, kes alustas (selles osas on partneritel tõenäoliselt erinev nägemus), vaid see, kuidas see lõpetada.

Kuidas siis konflikte lahendada?

Selleks, et teist mõista, on vaja teada, mida ta mõtleb või tunneb. Sageli aga ei kuula inimesed üksteist. Sa võid arvata, et sa kuulad, aga kas sa ka kuuled? Inimesed ei kuule, kui räägitakse samal ajal või mõeldakse teist kuulates oma vastulauset välja. Et tekiks ühendus, on vaja õppida päriselt kuulama.

Lisaks sellele, et päriselt kuulata, on vaja õppida ka rääkima – ennast väljendama. Kui jutust kostub vaid süüdistusi, siis on see partneri jaoks kui rünnak ja tal ei jäägi muud üle kui võidelda või põgeneda.  Seega on oluline keskenduda iseendale – oma tunnetele ja vajadustele, mitte keskenduda teisele, tema vigadele. Väga lihtne on näha seda, mida teeb teine valesti, aga raske on aru saada, mis on see, mida mina vajan. Kui kontakt enda soovide ja vajadusega on olemas, siis saab edasi liikuda selle väljendamiseni ilma rünnakuta.  Asi ei ole alati selles, mida sa ütled, vaid selles, kuidas sa seda ütled. Ning selles, et kui üks räägib, siis teine kuulab tõeliselt.

Turvaline keskkond.

Kui mõlemad partnerid on valmis päriselt kuulama ja endast rääkima, saab tekkida turvaline keskkond. Alles siis saab jagada oma mõtteid ja tundeid. Rääkida tähtsatel teemadel ja lahenduseta jäänud probleemidest. Turvalises keskkonnas on ohutu tunda valu, rääkida oma hirmudest ja sellest, mis teeb haiget. Kui kumbki partner ei pea kartma süüdistamist ega häbistamist, on ka motivatsioon probleemide lahendamiseks kõrgem. Turvaline suhe on suhe, kus minul on minu nägemus ja arusaam ja partneri oma võib sellest erineda, kuid me võime sellest olenemata olla ühenduses ja lähedased. Võime olla koos tugevas suhtes ja näha asju erinevalt. 

Perenõustaja Grete Kalling

Mai 2024

Peresuhted lapse vaimset tervist mõjutava tegurina.

Inimese vaimse tervise seisukord mõjutab seda, kas ja kuidas ta suhtleb teistega, väljendab oma tundeid ning kuidas ta üldse stressi ja tunnetega toime tuleb. Milline on tema võime töötada või õppida ning pingutada ja kas ta on iseseisev ja funktsioneerib igapäevaselt edukalt või mitte. Nii on see ka lastega – laste vaimne tervis mõjutab nende igapäevast funktsioneerimist nii kodus, kui ka koolis või lasteaias, nii omavahelistes suhetes, kui ka igapäevastes (õppe)tegevustes.

Laste ja ka täiskasvanute vaimset tervist mõjutavaid tegureid on palju, pereterapeudina keskendun mina perekonnale ja peresuhetele. Kas ja kuidas mõjutavad peresuhted lapse vaimset tervist ja seeläbi funktsioneerimist ?

Perekond on süsteem – kõigil on oma roll ja osa perekonna toimimisel ning pereliikmed on omavahel vastastikku sõltuvad. Nii tekivad perekonnas erinevad interaktsioonid ja tihtilugu korduvad suhtemustrid, mis mõjutavad muuhulgas ka laste arengut ja kujunemist. Kas tunneme end hästi olles koos oma pereliikmetega või on meil koos olla ebamugav ja keeruline? Kui tunneme, et peresuhted on lähedased ja toetavad, siis saame igapäevaselt edukalt toimida. Kui tunneme, et suhted on keerukad siis võib see mõjutada nii meie vaimset, kui ka füüsilist tervist.

Kui vaadata peresuhteid lapse vaatenurgast, siis ei tasu piirduda vaid laps – vanem suhtega. Sama olulised on ka vanemate omavahelised suhted ja suhted teiste pereliikmete vahel. Lapse ja vanema suhet  toetavad üksteisest lugupidamine ja koostöö. Sama kehtib ka vanemate omavaheliste suhete kohta. Laps saab olla laps ja kasvada turvalises keskkonnas, kui vanemad on vanemad - vastutavad ja teevad koostööd. Räägivad teineteisest austavalt ja hoolivalt. Kuidas seda aga saavutada?

Vanemate omavaheliste suhete kvaliteet mõjutab last. Stabiilne kodune õhkkond aitab lastel probleemidega toime tulla ka väljaspool kodu nt lasteaias või koolis. Kui aga laps muretseb oma vanemate suhete või turvalisuse pärast, siis pole tal aega väljaspool kodu uusi asju õppida, suhteid luua ja maailma uudistada. Just läbi vanematevaheliste suhete on võimalik luua lastele tervislik kasvukeskkond. See tähendab, et laste kasvatamisel jagatakse vastutust ja tehakse koostööd ning eesmärgid, ootused ja väärtused on läbi räägitud. Ka vanemad on erinevad inimesed ja ei pea jagama alati sama vaadet, küll aga on vanemlik vastutus jõuda kokkulepeteni, kuidas toimida. Selleks, et laps saaks tulla toime elu väljakutsetega on lastel vaja armastust, suhtlemist ja kuuluvustunnet. Seda saab pakkuda igale lapsele perekond - tema ema ja isa.

Mõnikord läheb aga nii, et vanemad ei ole koos, vanemad on läinud lahku. Olgugi, et paarisuhe on purunenud, vanemlik suhe jääb. Laps vajab oma ellu nii ema, kui ka isa. Mõnel juhul läheb laste ühine kasvatamine peale lahku minemist kergemini, teisel juhul võib see tunduda võimatu. Oluline on võtta aeg ja mõelda, mis on kasulik lapsele. Tõsi, see, mis on kasulik lapsele võib olla keeruline vanemale. Kuid oma valu kõrval ei tohi ära unustada last ja tema vajadusi. Ei ole vahet, kes kellega ja kuidas elab – olulised on suhted. Võimalusel mõlema vanemaga.

Mida siis silmas pidada lapse ja vanema vahelise suhte juures? Lapse ja vanema suhe on peen tasakaalu mäng kahe pooluse vahel. Ühelt poolt vajab laps piire ja reegleid, ta peab õppima oma tegude eest vastutama ja seetõttu võib olla vaja rakendada erinevaid tagajärgi, kui lapse käitumine ei ole olnud sobiv. Teisest küljest vajab laps vanema toetust ja tähelepanu, empaatiat ja mõistmist. See on nagu paat: kui vanemad panustavad vaid reeglitele ja piiridele ning jälgivad, et iga eksimus saaks tagajärje, siis läheb paat kreeni ja hakkab uppuma. Ja kui vanem on toetav ja hooliv, empaatiline ning leiab igale lapse eksimusele vabanduse, siis on paat teistpidi kreenis. See on imeline kunst hoida tasakaalu kahe poole vahel. Mõnikord on vajadus liikuda enam ühele poolele ja siis teisele, kuid nagu elus ikka – tasakaal viib edasi. Oluline on meeles pidada, et esmalt tuleb luua suhe ja alles siis saab hakata tegelema piiride ja reeglitega. Kõigepealt saab vanem lapsele pakkuda ja siis saab ta hakata nõudma.

Selleks, et seda tasakaalu oleks lihtsam hoida on vaja teadmisi. Mida sa teed, laps keeldub riietumast, aga lasteaeda oleks pidanud hakkama juba jupp aega tagasi minema või kui laps on agressiivne teiste vastu? Kui teismeline tuleb koju 3 tundi hiljem ja ei näe seal probleemi? Küsimusi, kuidas peaks reageerima erinevates olukordades, on palju ja ka vastuseid on palju ja erinevaid. Tulemuseni võib jõuda erinevatel viisidel, aga ühed teed kahjustavad lapse vaimset tervist ja suhteid tunduvalt rohkem kui teised. Siin tuleb appi vanemaharidus. Teadmised lapse arenguvajadustest, (aju)arengust ja erinevatest kasvatuspõhimõtetest ning mõjudest. Pereterapeudina olen kindel, et üldjuhul tahavad vanemad oma lapsele head, kuid teadmistest ja oskustest, kuidas seda teha, võib jääda puudu. Sellisel juhul võetakse kasutusele ebatõhusad võtted.

Läbi nõustamiste, koolituste, raamatute lugemise, vestlusringide, on võimalik lapsevanematel saada uusi teadmisi ja oskusi lapse arengu toetamiseks. Toetamiseks nii, et lähedased suhted säiliksid. On ju vanem vastutajaks lapse ja vanemas suhte eest, kuigi ka lapsel on suhtele oma mõju. Vanemaharidus ja vanemlike oskuste kasutamine ei aita mitte konkreetset olukorda “siin ja praegu” lahendada, vaid mõjutab üldiselt lapse sotsiaal-emotsionaalset arengut, koolivalmidust ja hariduse omandamist ning riskikäitumise esinemise sagedust. Lisaks lapsele on ka vanematel vähem stressi ja parem vaimne tervis ning esineb vähem laste hooletusse jätmist. Seega on võitjad kõik pereliikmed. Targaks lapsevanemaks ei sünnita, vaid õpitakse!

Lähedased ja toetavad suhted on midagi, millesse tuleb investeerida järjepidevalt. See ei ole ühekordne tegu. Meil on võimalik teha see valik iga tund, iga päev ja iga nädal. Kui tunned, et seni ei ole olnud aega, teadmiseid ja oskusi, siis saad olukorda muuta.  

Perenõustaja Grete Kalling

 

Aprill 2024

Miks on oluline lapsele piire seada ja kuidas teha seda edukalt?

Kas lapsele on vaja piire?

Lapsele piiride seadmiseks on mitmeid erinevaid põhjuseid. Esmalt tuleb ilmselt igale lapsevanemale pähe mõte, et piire on vaja lapse käitumise mõjutamiseks. Ehk siin ja praegu on vaja olukorda ning lapse käitumist juhtida ja suunata. Olgu olukorraks 2- aastane, kes ei ole nõus lahkuma poest ilma mänguasjata, 6- aastane, kes tahab kaaslast lüüa või teismeline, kes ei ole valmis nutiseadmest lahkuma ning õppimisega tegelema.

Piirid pakuvad lapsele etteaimatavust: kui laps teab, mida temalt oodatakse ja milline käitumine on sobiv, esineb vähem stressi ja ärevust. Madal stressitase ja ärevus toetavad nii emotsionaalset, kui ka kognitiivset  arengut. Piirid pakuvad lapsele turvatunnet ja toetavad enesehinnangut, sest tõenäosus saada positiivset tagasisidet ja kogeda õnnestumisi, on suurem olukorras, kus sa tead, mida sinult oodatakse.

Kui mõelda veel laiemalt, siis aitavad piirid lapsel tulla toime pinge ja vihaga ehk õppida oma tundeid reguleerima (tihti kaasnevad piiridega tugevaid tundeid). Mida väiksem on laps, seda rohkem vajab ta oma tunnete reguleerimiseks täiskasvanu abi, kuid ajapikku on võimalik aina enam sellega ka iseseisvalt hakkama saada.

Piiride seadmise kasu on ka see, et laps hakkab aru saama oma mõjust. Ta näeb, et tema tegevus mõjutab teisi inimesi enda ümber. Samuti annab see võimaluse ka ise edaspidi piire seada. Lapsed, kes on kogenud, et neile seatakse piire hoolivalt, saavad kogetud ja nähtud mudeli põhjal seda ka edaspidi ise tegema hakata. Nii enda mõju teistele teadvustamine, kui ka oskus seada piire on mõlemad ääretult olulised ka edaspidises elus: nii sõprussuhetes, kui ka lähisuhetes.  

Esimesena tuleb suhe.

Enne piiride seadmist on vaja mõelda, kas oleme andnud piisavalt, et hakata nõudma. Selleks, et last (ja ka teisi inimesi) mõjutada, on vaja suhet. Kuigi vahest näevad vanemad seda teistpidi – kõigepealt hakka minu sõna kuulama ja siis saame me hästi läbi – on vaja esmalt panustada suhtesse ja alles siis on võimalik rääkida piiride seadmisest.

Kuidas siis seada piire?

Piiride seadmise juures on hea võimalus teha seda ennetavalt. On vahe, kas laps teab ette, millist käitumist temalt oodatakse ja mis on lapsevanema jaoks oluline, või selgub see siis, kui laps on oma käitumise juba kujundanud ning nüüd tuleb seda muuta. Esimesel juhul on lapse jaoks teada kokkulepped ja piirid ning nendest lähtudes on ta võimalik tunda eduelamust ja positiivset tagasisidet. Teisel juhul saab laps tagasiside oma käitumisele – et see on ebasobiv – ning peab siis leidma sobiva viisi edasi tegutsemiseks. Sobiva käitumise leidmine võib olla raske ning sellisel juhul võib ta vanema abi vajada.

Kui aga ebasobiv käitumine või olukord on juba aset leidnud ja seda on vaja muuta, siis tasub enda jaoks esmalt mõned asjad läbi mõelda. Mis on see, mis mind päriselt segab? Kas ma olen ise piisavalt rahulik, et olukorraga tegeleda? Kas mul on jaksu ja aega sellega tegeleda? Kui tundub, et võimekus probleemiga tegeleda on olemas, siis ei tasu ära unustada ka seda, et mõlemad osapooled saaksid kuulata ja olla kuuldud. On oluline, et mõlemad osapooled saavad end avada ja jagada oma nägemust ning koostöös leida sobivaim lahendus. Eelnimetatu vajab aga häid eneseregulatsiooni- ja suhtlemisoskuseid. Kui suuremate laste puhul on suurem roll ühisel arutelul, siis väiksemate laste puhul on arutelu osakaal väiksem, selle eest on oluline väljendada end arusaadavalt: üks korraldus korraga, lühikesed laused ning oodatava käitumise kirjeldus.  

Vastupanu on loomulik.

Tuleb meeles pidada, et lapsed katsetavad vanemate piire – see on nende arenguülesanne. Lapsed painutavad reegleid, et näha, kas vanemad on järjekindlad. Eriti tehakse seda siis, kui järjekindlus puudub. Protest meie seatud piiride vastu väljendab lapse vajadust iseseisvuse ja autonoomia järele. Seega piire seades on oluline teha seda rahumeelselt ja last toetavalt. Kõige olulisem on järjekindlus.  

Miks see nii raske on?

Piiride seadmine on vanema jaoks tihti raske. On keeruline näha oma last kurva või vihasena. Kui midagi keelata, siis võib laps hakata nutma või karjuma, asju loopima või valimatult ropendama. Kui see peaks juhtuma avalikus kohas või kriitiliste lähedaste juuresolekul, siis tunneb iga vanem end ebamugavalt. Tundub lihtsam jätta enda kehtestamine katki, sest siis rahuneb laps kiiresti ja on jälle rõõmus ning rahulik. Kõik need tugevad tunded saavad kaduda ja ebamugavus nii lapsel, kui ka vanemal, väheneb. Selleks korraks on kõik jälle hästi. Küll aga süveneb lapsel arusaam, et nii on võimalik pääseda ja ka vanemal on võimalik oma tunnetega toimetulekut vältida. Selleks, et saaksime olla toeks oma lapsele, peame olema kontaktis iseendaga. Selleks, et saaksime aidata lapsel tundeid tunda, peame end tundma mugavalt enda tunnetega. See on teekond, mis vajab pühendumist, aga on seda väärt! Tulemuseks on laps ja vanem, kes on kontaktis oma tunnete ja vajadustega ning saavad teha elus valiku: kas juhib tunne või inimene ise.

Perenõustaja Grete Kalling