Täiskasvanu kui sotsiaal-emotsionaalse arengu peegel ja suunaja

Lapsed õpivad eelkõige läbi jäljendamise. Nad võtavad eeskuju täiskasvanute käitumisest, reageerimisviisidest, suhtlemisstiilist ja emotsionaalsest eneseväljendusest. Kui õpetaja ja teised töötajad suudavad näidata stabiilsust, empaatiat, eneseregulatsiooni ja turvalist suhtlemist, siis pakuvad nad lapsele mitte ainult eeskuju, vaid ka emotsionaalselt turvalist keskkonda, mis toetab arengut.

Haridusasutuses töötavate täiskasvanute enda sotsiaal-emotsionaalne küpsus mõjutab otseselt seda, kuidas nad tõlgendavad laste käitumist (kas nähakse näiteks jonni vajadusena või pahatahtlikkusena), reguleerivad enda emotsioone pingelistes olukordades, toetavad laste tunnetega toimetulekut ning loovad ja hoiavad suhteid laste ja lapsevanematega. Emotsionaalselt teadlik ja arenenud õpetaja märkab ka oma piiranguid ja oskab vajadusel otsida tuge kolleegidelt, juhtkonnalt või spetsialistidelt.  

Kuidas see kõik mõjutab lapsi?

Lapsed, kelle ümber on emotsionaalselt tasakaalus ja kohalolevad täiskasvanud:

• õpivad paremini emotsioone ära tundma ja sõnastama,
• arenevad paremad eneseregulatsiooni oskused,
• loovad turvalisi suhteid eakaaslaste ja täiskasvanutega,
• on vähem ärevad ja käituvad rahulikumalt.

Näiteks õpetaja isiksus ja tema emotsionaalne küpsus on sama tähtsad kui tema erialased oskused. Lasteaia rühm ei ole pelgalt õppekeskkond, vaid oluline arenguline suhetekeskkond, kus iga täiskasvanu roll on lapse kasvule tähendusrikas. Kui õpetajad on emotsionaalselt ebaküpsed ning ei suuda pakkuda stabiilsust, empaatiat, eneseregulatsiooni ega turvalist suhtlemist, võib sellel olla laste sotsiaal-emotsionaalsele arengule sügav ja pikaajaline mõju. Varajases eas on lapsed eriti tundlikud suhetele ja keskkonnale – nad vajavad täiskasvanu emotsionaalset kohalolu, et tunda end turvaliselt ja väärtuslikuna. Kui seda ei ole, võivad kujuneda mitmed arengulised raskused.

Mida see tähendab suuremas plaanis?

Kui süsteemselt on lasteaedades, aga ka koolides töötamas täiskasvanud, kelle enda sotsiaal-emotsionaalsed oskused on vähesed või kellel on lahendamata sisemisi pingeid, siis kogevad lapsed arengukeskkonda, mis on ebaturvaline, ettearvamatu ja emotsionaalselt vaene. Selle valguses on ülioluline, et ka haridustöötajad koolitaksid end sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste ja suhtlemisoskuste valdkonnas. Samuti on oluline pakkuda tuge ka isikliku arengu ja emotsionaalse teadlikkuse tasandil – olgu selleks regulaarne supervisioon, meeskonnatugi, vaimse tervise hoidmine või teadvelolekupõhised praktikad.

Grete Kalling

Õpetaja heaolu kujuneb igapäevases suhtluses ja kontaktis

Õpetaja töö ei ole ainult teadmiste edasiandmine – see on pidev osalemine suhetes. Iga vestlus, märkus, pilk ja kokkupuude loob õpetaja igapäevast emotsionaalset kliimat. Seetõttu ei kujune heaolu üksikute enesehoiu harjutuste tulemusel, vaid suhtluses, kontaktis ja turvalises suhteruumis, mis ümbritseb õpetajat igal tööpäeval. Õpetaja heaolu kujuneb igapäevases suhtluses ja kontaktis. Nii suhted, eneseregulatsioon, piirid ja ka turvaline suhteruum toetavad õpetaja vaimset tervist ning aitavad hoida tasakaalu ka pingelistes olukordades.

Toetav kolleegisuhe võib vähendada stressi hetkega. Konfliktid või järeleandmatu surve suhetes võivad tekitada kiiret ülekoormatust.  Kvaliteetsed suhted toimivad kaitsefaktorina, mis aitab õpetajal vastu pidada ka siis, kui koormus on suur.

Õpetaja heaolu oluline osa on võime märgata oma sisemist seisundit: millal ma olen üle stimuleeritud, millal väsinud, millal vajab keha või meel pausi.
Eneseregulatsioon ei ole ainult rahunemine, vaid teadlik kontakt iseendaga, mis mõjutab otseselt ka seda, kuidas õpetaja suhtleb laste ja kolleegidega.

Piirid ei ole jäikus, vaid enesekaitse viis, mis aitab õpetajal hoida oma energiat ja väärikust. Tööl on piirid nähtavad läbi selle, kui meeskonnaliige teadvustab ja väljendab seda, millest ta on valmis loobuma või mida ta vajab, et tööpäev oleks teostatav. Selged piirid loovad ruumi professionaalsusele ja vähendavad läbipõlemise riski. Loomulikult võib juhtuda, et piire seades ei olda enam kõigi lemmik, kuid ka see on oskus, millega saab õppida elama.

Kui õpetaja saab kogeda, et tema häält kuulatakse, tundeid ei tühistata ja muresid võib jagada, tekib turvaline suhteruum – keskkond, kus ei pea pidevalt valvel olema. Selline suhteruum vähendab sisepingeid ja ärevust, suurendab ühtekuuluvuse tunnet ning toetab taastumist ka koormusperioodidel. Turvaline suhteruum ei teki juhuslikult, vaid vajab teadlikku kujundamist nii meeskonnas kui juhtkonna poolt.

Õpetaja heaolu ei ole luksus, vaid töö kvaliteedi ja vaimse tervise vältimatu osa.
Heaolu kujuneb igapäevases suhtluses, kontaktis, eneseregulatsioonis, piiride hoidmise oskuses ja turvalises suhteruumis. Kui need elemendid on kohal, saab õpetaja tegutseda tasakaalukalt ka pingelistes olukordades ning luua lastele stabiilse ja turvalise õpikeskkonna, ise läbipõlemata.

Grete Kalling 

 

Omavahelised suhted meeskonnas

Nii õpetajate, juhtkonna kui tugispetsialistide omavaheline suhtlus loob igapäevase mikrokliima, milles lapsed ja täiskasvanud tegutsevad. Süsteemse vaate järgi ei eksisteeri ükski suhe vaakumis: iga inimene mõjutab meeskonda ning meeskond mõjutab iga inimest.

Kool on justkui elav süsteem, kus iga tegu, sõna ja reaktsioon lööb laineid. Konfliktid aitavad mõista, kuhu ja kelle vahele on kogunenud pinge ning väljendamata jäänud vajadused. Selleks, et neidsamu vajadusi saaks ja tahetaks välja öelda, on vaja turvalist suhteruumi. Selline õhkkond ei teki iseenesest, seda on vaja luua teadlikult ja see on meeskonna ühine looming. Üksteist toetavatest kolleegidest kandub edasi turvatunne ja koostöövalmidus ka (õpi)lastele. Ebakindlus ja pinged täiskasvanute vahel võivad avalduda nii laste käitumises, kui ka meeskonna üldises väsimuses. Me kõik mõjutame suhete kvaliteeti, ka siis, kui jätame midagi ütlemata.

Just juhtkond saab olla suhete kvaliteedi suunaja. Turvaline kommunikatsioon, järjepidev tagasiside ja nähtav toetus loovad tingimused, kus õpetajad saavad keskenduda oma tööle ja tunnevad end olulistena. Juhtkonna jaoks on oluline olla kontaktis meeskonna vajaduste ja pingekohtadega, sest just nii saavad nad hoida meeskonna toimimist stabiilsena, ka muutuste korral. Sest pinge, vaikimise või usaldamatuse korral kannatab nii meeskonnatöö, loovus, kui ka tulemuslikkus.

Omavahelisi suhteid on võimalik tugevdada mitmeti. Oluline on nähtav kontakt; kuulamine, vajaduste sõnastamine ja piiride seadmine ning selged kokkulepped. Mõnikord unustame need nii lihtsalt kõlavad tegevused ja takerdume kurtmise ja süüdistamise nõiaringi. Lisaks eelpool nimetatule on kasu ka väikestest hetkedest: tänu, uudishimu ja märkamised – need saavad luua muutuse meeskonna toimimises.

Kas sinu meeskonnas on turvaline öelda „ma ei tea“ või küsida abi? Saada või anda ausat tagasisidet ilma hirmuta? Väljendada oma vajadusi ilma, et end hiljem süüdi või võlglasena tunda?

Asutuse suhtlemise kultuuri ei saa muuta üks koolitus ega üks inimene üksinda. See on protsess, järjepidev toiming, milles osalevad kõik osapooled. Tõsi on aga see, et kui üks süsteemi osa hakkab toimima teisiti, siis ei jää ka teistel muud üle, kui hakata muutuma. Süsteemi osadena oleme ju kõik omavahel seotud ning mõjutame teineteist. Üheks oluliseks sammuks siinjuures on suhete teadlik hoidmine: regulaarsed kohtumised, reflektsioonid ja aruteluruumid. Need aitavad hoiduda läbipõlemisest ning tugevdada meeskonna tunnet. Kui meeskond õpib üksteise vajadusi ja mustreid nägema, siis väheneb süüdistamine ja suureneb teineteise mõistmine ning vastutus.

Suhted meeskonnas on nähtamatu, kuid kõige mõjukam jõud. Kui õpetajad, tugipersonal ja juhtkond ehitavad teadlikult turvalise, koostöise ja austava suhtekultuuri, võidab sellest kogu asutus – nii lapsed, täiskasvanud kui perekonnad. Turvaline suhe algab turvalisest suhtlemisest – ja see on õpitav.

 Grete Kalling 

Laste pehmete oskuste arendamine: alus vaimsele tervisele ja suhetele

Laste pehmed oskused – eneseregulatsioon, sotsiaalsed oskused, suhtlemine, eneseteadlikkus ja võime luua häid suhteid – on vaimse tervise vundament. Need ei teki iseenesest, vaid kujunevad turvalistes suhetes, igapäevastes olukordades ja läbi mudeldamise. Koolis ja lasteaias saavad täiskasvanud pakkuda keskkonda, mis võimaldab lapsel ennast paremini tunda, mõista ja juhtida.

Lapsed õpivad pehmeid oskusi siis, kui nad tunnevad end koos täiskasvanuga turvaliselt. Turvaline suhteruum tähendab, et:

• lapse tundeid võetakse tõsiselt,
• konflikte lahendatakse rahulikult ja austavalt,
• täiskasvanu on ennastreguleeriv ja empaatiline.

Kui laps kogeb koosregulatsiooni siis tema närvisüsteem õpib rahunemist ja koostööd. Laps õpib ennast reguleerima suhetes, kus täiskasvanu reguleerib kõigepealt iseennast. Seega on täiskasvanu emotsionaalne toon võtmetähtsusega.

Lapsed omandavad suhtlemise, koostöö ja probleemilahenduse oskusi läbi mängu. Täiskasvanu saab toetada:

• pakkudes rohkelt koostöömänge ja ühistegevusi,
• julgustades last oma mõtteid ja tundeid väljendama,
• märgates ja sõnastades hetki, mil lapsed teevad koostööd või näitavad hoolivust.

Sotsiaalne kompetents kasvab, kui last ei sildistata (nt “kakleja”, “häbelik”), vaid nähakse tema vajadusi ja tugevusi.

Vaimset tervist mõjutavad ka väikesed igapäevased hetked, mitte vaid suured sündmused. Laps, kes kogeb suhetes järjepidevust ja hoolimist, õpib tasapisi, et tema vajadused on tähtsad ja tunded talutavad. Selline sisemine turvatunne on hilisema vastupidavuse ja enesehinnangu alus. Pehmete oskuste arendamine ei ole seega vaid konkreetsete tehnikate õpetamine, vaid pigem suhtluskultuuri kujundamine: viis, kuidas täiskasvanud lastega räägivad, juhatab neid märkamatult parema enesetunnetuse ja tugevamate suhete poole.

Iga kord, kui täiskasvanu suudab näha käitumise taga vajadust, sõnastada tundeid ja pakkuda turvalist piiri, kasvatab ta last, kes julgeb väljendada oma mõtteid, reguleerida oma emotsioone ja astuda avatult suhetesse. Nii sünnivad lapsed, kes mitte ainult ei tule toime keeruliste olukordadega, vaid kes kannavad endas sisemist teadmist: “Ma olen väärtuslik ja ma suudan õppida.” Just see teadmine ongi pehmete oskuste tõeline süda.

Grete Kalling