Süsteemne ja suhtepõhine lähenemine hariduses – õppimist toetavate suhete loomine

Süsteemne ja suhtepõhine lähenemine aitab mõista, kuidas suhted, vastastikune mõju ja kogu õpikeskkond kujundavad õppimist, käitumist ning koostööd. Kui räägime õppimisest, räägime sageli meetoditest, õppekavadest ja teadmiste edasiandmisest. Vähem räägime sellest, et õppimine toimub alati suhetes. Laps õpib suhtes õpetajaga, suhtes kaaslastega ning suhtes iseendaga. Süsteemne ja suhtepõhine lähenemine ei küsi ainult mida õpetada, vaid ka seda millises suhtes õppimine toimub.

Minu koolituste aluseks on süsteemne ja suhtepõhine lähenemine, mille keskmes on õppimist toetavad suhted. Need ei sünni ühest meetodist ega suhtlemisvõttest, vaid viie omavahel seotud valdkonna koosmõjus.

 

Suhete mõistmine

Kui soovime mõista õppimist, peame mõistma ka suhteid. Süsteemne ja suhtepõhine lähenemine lähtub arusaamast, et õppimine ei toimu ainult õpetamise tulemusena, vaid kujuneb igapäevastes suhetes ja vastastikuses mõjus. Seetõttu ei piisa õppimise mõistmiseks ainult lapse või õpetaja vaatamisest eraldi – tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, mis toimub nende vahel. Lapse käitumist kujundavad suhted, vastastikune mõju ja keskkond, milles ta iga päev tegutseb. Samamoodi ei mõjuta õpetaja ainult last, vaid ka laps mõjutab õpetajat. Suhe on alati vastastikune ning selle kvaliteet mõjutab õppimist, eneseregulatsiooni ja koostööd.

Kui suhtes on turvatunne, usaldus ja kontakt, saab laps proovida, eksida ja uuesti alustada. Kui suhtes on pinge, hirm või pidev ebakindlus, kulub suur osa tema energiast hoopis toimetulekule. Seetõttu ei ole suhe minu jaoks lihtsalt õppimist toetav tegur. Suhe on keskkond, kus õppimine, areng ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste kujunemine saavad toimuda. Seega õppimist toetab turvaline suhteruum.  Turvaline suhteruum tähendab psühholoogilist turvalisust – kogemust, et inimene võib küsida, eksida, proovida ja oma mõtteid väljendada ilma hirmuta saada häbistatud või tõrjutud. Kui inimene ei tunne end suhtes turvaliselt, millele kulub siis tema energia – õppimisele või hoopis toimetulekule?

Süsteemne mõtlemine

Süsteemne mõtlemine aitab märgata, et inimesed ei tegutse kunagi eraldiseisvalt. Meie mõtteid, tundeid ja käitumist kujundavad suhted, vastastikused mõjud, keskkond ning korduvad mustrid. See kehtib nii laste, õpetajate, juhtide kui ka lapsevanemate kohta. Hariduses keskendume sageli üksikule inimesele – lapsele, õpetajale või lapsevanemale. Süsteemne vaade kutsub aga küsima veel ühe küsimuse: mis toimub nende inimeste vahel? Sageli ei teki raskused ainult ühe inimese omaduste tõttu, vaid kujunevad välja vastastikuses mõjus ning hakkavad aja jooksul korduma.

Näiteks võib ühe inimese käitumine kutsuda esile kindla reaktsiooni teises ning see reaktsioon omakorda tugevdab esialgset käitumist. Nii kujunevad suhtemustrid, mis võivad toetada õppimist, koostööd ja usaldust või hoopis neid takistada. Need mustrid võivad tekkida õpetaja ja lapse vahel, õpetajate meeskonnas, juhi ja õpetajate suhetes või koostöös lapsevanematega. Selle asemel, et küsida ainult „Mis selle lapsega toimub?" või „Miks see õpetaja nii käitub?", küsib süsteemne mõtlemine ka „Mis toimub nende inimeste vahel?", „Millised mustrid on kujunenud?" ning „Kuidas minu enda reageerimine olukorda mõjutab?" Sageli avavad just need küsimused täiesti uue vaatenurga ning aitavad näha võimalusi muutuseks seal, kus varem paistis olevat ainult probleem.

Arengut toetav mõtteviis  

Arengut toetav mõtteviis ei tähenda ainult usku sellesse, et inimene on võimeline õppima ja arenema. See tähendab ka uudishimu selle vastu, mis täna tema arengut takistab. Selle asemel, et küsida: „Miks ta ei muutu?" või „Miks ta ei pinguta rohkem?", suunab see mõtteviis küsima: „Mis teeb muutumise praegu tema jaoks keeruliseks?" või „Millist tuge ta vajab, et järgmine samm saaks võimalikuks?" See, kuidas me inimest näeme, mõjutab paratamatult seda, kuidas me temaga suhtleme. Kui usume, et laps on laisk, probleemne või koostöövõimetu, hakkavad ka meie sõnad, ootused ja reageerimine seda peegeldama. Kui näeme temas arengupotentsiaali, muutub ka meie suhtlemine – oleme uudishimulikumad, toetavamad ja kannatlikumad.

Lapsed ja täiskasvanud kujundavad arusaama iseendast suuresti selle kaudu, kuidas nendega suheldakse ja milliseid ootusi neile edastatakse. Kui inimene kogeb, et temasse usutakse, märgatakse tema tugevusi ning nähakse temas arenguvõimalust, on tal lihtsam uskuda ka iseendasse. Pidev kriitika, sildistamine ja madalad ootused hakkavad seevastu kujundama ka tema enesekäsitlust. Meie ootused ei jää ainult meie mõtetesse. Need väljenduvad hääletoonis, küsimustes, kehakeeles ja selles, kui palju anname inimesele võimalusi proovida, eksida ja uuesti alustada. Seetõttu ei ole arengut toetav mõtteviis ainult viis mõelda. See on viis olla suhtes. Just selles suhtes kujunevad kogemused, mis kas toetavad või piiravad õppimist ja arengut.

Suhtlemisoskused

Suhtlemisoskused ei ole õpetajale lisakohustus. Need on tööriistad, mis muudavad tema igapäevase töö lihtsamaks. Sageli mõtleme suhtlemisoskustest kui tehnikatest, kuid minu jaoks on need eelkõige viis luua turvaline suhe. Alles siis, kui inimene tunneb end mõistetuna, saab ta hakata päriselt koostööd tegema, õppima ja muutustele avanema. Teadlik suhtlemine aitab luua usaldust, ennetada konflikte ning tulla keeruliste olukordadega toime viisil, mis säästab nii õpetaja kui ka lapse energiat. Kui laps kogeb, et teda kuulatakse, mõistetakse ja võetakse tõsiselt, on tal lihtsam teha koostööd, järgida kokkuleppeid ning tulla toime tugevate tunnetega.

Suhtlemine mõjutab otseselt ka lapse närvisüsteemi. Tugevate emotsioonide ajal ei vaja laps esmajärjekorras parandamist või õpetamist, vaid täiskasvanut, kelle rahulik kohalolu aitab tema närvisüsteemil taas tasakaalu leida. Alles siis, kui laps tunneb end piisavalt turvaliselt, saab ta päriselt kuulata, mõelda, õppida ja oma käitumist juhtida. Samal ajal õpib laps iga vestluse kaudu sotsiaal-emotsionaalseid oskusi. Kui täiskasvanu aitab tal oma tundeid märgata ja sõnastada, kuulata teise vaatenurka ning otsida lahendusi, ei lahenda ta ainult ühte olukorda. Ta õpetab lapsele oskusi, mida laps hakkab kasutama ka tulevastes suhetes. Selleks ei pea õpetaja olema terapeut ega psühholoog. Piisab teadlikest suhtlemisoskustest, mis aitavad luua kontakti, toetada lapse eneseregulatsiooni ning suunata teda samm-sammult iseseisvamalt oma tunnetega toime tulema.

Eneseteadlikkus ja eneseregulatsioon

Süsteemne ja suhtepõhine lähenemine tähendab ka seda, et me ise oleme alati osa suhtest. Õpetaja ei mõjuta ainult klassi, vaid klass mõjutab ka õpetajat. Seetõttu ei kujunda õppimist ainult see, mida õpetaja teeb, vaid ka see, kuidas ta ennast ja olukorda tajub ning kuidas pingelistes olukordades reageerib. Eneseteadlikkus aitab märgata oma mõtteid, tundeid, ootusi ja automaatseid reageerimisviise. Eneseregulatsioon aitab nende keskel teadlikult tegutseda, mitte üksnes reageerida. See annab õpetajale võimaluse mitte reageerida ainult hetkeemotsiooni ajel, vaid valida teadlikult reageerimisviis, mis toetab nii suhet kui ka õppimist.

Õpetaja närvisüsteem mõjutab lapse närvisüsteemi. Kui täiskasvanu suudab keerulises olukorras säilitada rahu ja kontakti, on ka lapsel lihtsam rahuneda ning taastada mõtlemis- ja õppimisvõime. Seetõttu ei ole eneseregulatsioon oluline ainult õpetaja enda heaolu jaoks, vaid ka turvalise õpikeskkonna loomisel. Lapsed ei õpi ainult sellest, mida me neile õpetame. Nad õpivad ka sellest, kuidas me ise pettumuse, konfliktide ja tugevate tunnetega toime tuleme. Nii kujuneb õpetaja eneseteadlikkusest ja eneseregulatsioonist mitte ainult isiklik oskus, vaid oluline  osa lapse sotsiaal-emotsionaalsest arengust.

Õppimist toetavad suhted kujunevad teadlikult

Õppimist toetavad suhted ei teki juhuslikult. Need ei sünni ainult soovist luua häid suhteid, vaid suhted vajavad ka teadmisi, mõistmist ja teadlikke oskusi. Alles siis muutub suhtumine igapäevaseks praktikaks ning tekib keskkond, kus õppimine, areng ja koostöö saavad päriselt toimuda.

Just sellele lähenemisele tuginevad ka minu koolitused. Koolituste eesmärk ei ole anda valmis retsepte, vaid aidata õpetajatel, juhtidel ja meeskondadel mõista suhteid sügavamalt ning omandada praktilisi tööriistu, mis toetavad laste arengut ja muudavad igapäevase töö teadlikumaks ning lihtsamaks. Kui tunned, et selline lähenemine kõnetab ka teie meeskonda, oled oodatud minuga ühendust võtma.

Grete Kalling 
süsteemne ja suhtepõhine lähenemine 

 Just sellele lähenemisele tuginevad ka minu koolitused.

Kui soovid neid teemasid veel sügavamalt avada, leiad minu haridusblogist artikleid õpetaja eneseregulatsiooni, suhtlemisoskuste, sotsiaal-emotsionaalse arengu, vanemluse ja teiste õppimist toetavate suhete teemade kohta.