Kuidas õpib laps oma käitumist juhtima?
Kui laps on emotsionaalne, püüame aidata tal rahuneda. Peegeldame tundeid, aitame hingata, räägime toimunust. Kõik need võtted aitavad lapsel rahuneda. Kuid nende mõju ei piirdu ainult selle ühe olukorraga. Iga kord, kui aitame lapsel märgata, mis temas toimub, aitame tal samm-sammult kujundada oskust, mida ta vajab kogu ülejäänud elu – võimet märgata iseennast ja juhtida oma käitumist.
Käitumise taga toimub palju
Lasteaias või koolis näeme sageli eelkõige käitumist: laps lükkab teist, hüüab vahele, viskab pliiatsi käest või keeldub ülesannet tegemast. Täiskasvanu loomulik reaktsioon on sekkuda ja öelda, mida laps peaks tegema teisiti. Kuid käitumisele eelneb terve sisemine protsess – keha reageerib, tekib emotsioon ja sellega koos tung midagi teha või tegemata jätta. Kui tahame, et laps õpiks aja jooksul ise oma käitumist juhtima, on vaja aidata tal märgata ka seda osa, mis toimub enne käitumist.
Vaid käitumise õpetamisest jääb väheseks
Kui laps on mõnes olukorras käitunud ebasobivalt, vajab ta sageli täiskasvanu abi, et mõista, kuidas oleks võinud teisiti toimida. Pelgalt keelamisest või selle loetlemisest, mis kõik valesti läks, on vähe kasu. Palju toetavam on näidata lapsele, mida ta saaks järgmisel korral teha teisiti. Kuid ka siin on üks oluline erinevus. Kui ütleme lapsele, kuidas ta peaks käituma, anname talle valmis lahenduse. See võib olla vajalik, eriti väiksema lapse puhul, kuid pikemas perspektiivis tahame ju enamat. Tahame, et laps suudaks ühel hetkel ise olukorda mõista ja oma käitumist valida.
Selleks ei piisa ainult teadmisest, milline käitumine on õige. Lapsel on vaja õppida märkama, mis temaga enne käitumist toimub: mida ta tunneb, kuidas tema keha reageerib, milline tegutsemistung temas tekib ja mida ta selles olukorras vajab. Just siin muutuvad oluliseks tunnete sõnastamine, keha märkamine, peegeldamine ja hilisem arutlemine. Need ei aita last ainult konkreetsest emotsionaalsest olukorrast läbi, vaid õpetavad teda aja jooksul iseennast paremini tundma. Mida paremini inimene tunneb oma sisemisi reaktsioone ja korduvaid mustreid, seda suurem on võimalus neid ka hetkes märgata. „Ma olen vihane ja tahan praegu talle halvasti öelda” ei ole enam sama, kui olukord, kus see on juba toimunud. Nende kahe vahele on tekkinud ruum, kus on võimalik valida.
See on ka üks mõte, mida olen oma terapeuditööst üha enam kaasa võtnud: mõistmine loob võimaluse muutuseks. Kui inimene hakkab aru saama, mis temaga toimub ja miks ta teatud olukordades just nii reageerib, ei ole tal alati vaja kedagi kõrvale ütlema, mida ta nüüd tegema peab. Ta saab hakata ise otsima selles olukorras sobivamat viisi tegutsemiseks. Sama võimet saame hakata kujundama juba lapsena. Täiskasvanu ülesanne ei ole anda lapsele lõputult valmis vastuseid, vaid aidata tal järk-järgult kujundada sisemist kompassi: oskust märgata, mõista ja lõpuks ise valida. Täiskasvanu ei saa alati olla lapse kõrval õiget vastust ette ütlemas. Me saame aga aidata lapsel kujundada oskust märgata, mõista ja valida. Nii oskab ta ühel päeval ise otsustada, kuidas tegutseda.
Kuidas tekib impulsi ja käitumise vahele peatumise hetk?
Lapse puhul järgneb tugev emotsioon ja sellega kaasnev tegutsemistung sageli kiiresti käitumisele. Ta vihastab ja lööb, pettub ja viskab asja maha või ehmub ja jookseb minema. Meie, täiskasvanute jaoks võib tunduda, et laps oleks pidanud enne mõtlema. Tegelikult eeldab mõtlemine ja valimine aga seda, et laps suudab esmalt märgata, mis temaga toimub. See oskus ei teki iseenesest ega ühe vestlusega. Alguses aitab lapsel peatuda ja toimuvat märgata täiskasvanu: peegeldab tunnet, aitab märgata keha reaktsioone ja sõnastab impulssi: „Sa said väga vihaseks. Su keha läks pingesse ja sul tekkis tahtmine lüüa.“ Hiljem saab koos mõelda, mida oleks saanud teha teisiti. Korduvate kogemuste kaudu muutub täiskasvanu väline peegeldus tasapisi lapse enda sisemiseks märkamiseks.
Igapäevased olukorrad on harjutamise kohad
Selleks ei ole vaja eraldi „tundetarkuse tundi“. Õpetajal tekib päeva jooksul palju loomulikke võimalusi aidata lapsel ennast märgata. Kui laps tõukab järjekorras teist last, saab lisaks piirile „Me ei lükka“ hiljem uurida: „Mis sinuga vahetult enne juhtus? Mida sa tundsid? Mida su keha tegi? Mida sa sel hetkel teha tahtsid?“ Nii ei lahenda õpetaja ainult ühte käitumisjuhtumit, vaid aitab lapsel samm-sammult õppida märkama, mõistma ja valima.
Samas ei pea iga keerulise olukorra järel toimuma pikk arutelu. Vahel piisab ühest peegeldusest: „Sa olid nii pettunud, et sul tekkis tahtmine see käest visata.“ Teinekord saab olukorra juurde tagasi tulla hiljem või uurida samu teemasid hoopis rahulikul hetkel. Oluline ei ole ühe vestluse pikkus, vaid korduv kogemus, et täiskasvanu aitab lapsel märgata seost selle vahel, mis temas toimub ja mida ta teeb.
Tunnete, keha ja impulsside märkamist harjutada ka rahulikel hetkedel. Mida paremini laps ennast tunneb, seda suurem on võimalus märgata oma impulssi enne, kui sellest saab tegu. See annab ka peegeldamisele ja tundetarkuse õpetamisele väga konkreetse suuna: me ei tee neid lõputult lihtsalt selleks, et laps oskaks tunnetele nimesid anda. Me aitame tal ehitada seda vahepealset ruumi, milles saab tulevikus tekkida tema enda valik.
Loe lähemalt teemast "Lapse käitumine, areng ja eneseregulatsioon"
Küsi pakkumist koolituse kohta siin
Grete Kalling
süsteemne ja suhtepõhine lähenemine