Mida me tegelikult suhtelt ootame – ja miks see on tähtis?

Usun, et teadlikkus suhete olemusest ja toimimisest muudab elu tunduvalt lihtsamaks. Kahjuks tänane haridussüsteem ei õpeta seda, kuidas suhted toimivad. Seega saame toetuda enda kogemustele ja kindlasti on mõjuajaks ka kultuur: muusika, raamatud, filmid. Need mõjutajad võivad viia meid  ebareaalsete ootusteni või korduvate düsfunktsionaalsete suhtemustriteni. Igaüks meist vajab kuuluvust, lähedust ja tähenduslikke suhteid. Samal ajal on just lähisuhted sageli need, mis toovad meis esile kõige tugevamad tunded – rõõmu, haavatavuse, pettumuse ja lootuse. Paljud suhted satuvad kriisi mitte seepärast, et partnerid ei sobi kokku, vaid seetõttu, et nende ootused suhtele on nähtamatult kõrged, lausa ebarealistlikud.

Kust meie ootused pärinevad?

Pinged ja düsfuktsioon suhtes on  tihtipeale ebarealistlike ootuste viljaks. Need ebarealistlikud ootused võivad pärineda päritolusüsteemist, kultuurilistest normidest või hoopis idealiseeritud kujutlustest. Seega võib juhtuda, et terveks suhteks loetakse suhet, millele on omistatud ebarealistlikud ootused. Üheks selliseks ootuseks võiks pidada seda, et meid ootab kusagil ees täiuslike omadustega inimene. Kaaslane, kellega koos olen alati õnnelik ja kellega koos olles ei esine konflikte. Partner, kes teab alati iseenesest, mida ma vajan, ilma, et ma seda ütleksin ning kellega me mõtleme ühtemoodi. Kui eelpool nimetatu puudub, siis järelikult ei ole tegemist lihtsalt õige inimesega ja mõistlikum on suhe lõpetada. Nii mõnedki armastusfilmid ja -laulud lubavad printsi valgel hobusel. Kriitilisust nii partneri, kui ka suhte osas lisab ka tänase võrdluskultuuri mõju: näiteks sotsiaalne surve Instagramis nähtavast "täiuslikust paarist" loob võrdlusbaasi, mis moonutab arusaama, milline üks "normaalne" suhe tegelikult on. Sellised ootused loovad pettumust, kuna nad eeldavad, et partner on täiuslik, kõiketeadev ja pidevalt kohal, mis ei ole inimlikult võimalik.

Kõrged ootused partnerile on sageli seotud meie päritolupere kogemuste ja isikliku haavatavusega, mis mõjutavad seda, kuidas me suhtes käitume ja mida partnerilt ootame. Mõnikord ootame partnerilt seda, mis jäi täitmata lapsepõlves ja mõned ootused pärinevad meie isiklikust haavatavusest – sisemistest hirmudest, mida me suhtes loodame leevendada (hirm hülgamise ees või hirm selle ees, et ma ei ole piisav). Need ootused võivad hakata suhet tasapisi suunama, muutes partnerluse pingeliseks, kohustuste rohkeks ja emotsionaalselt ebastabiilseks süsteemiks.  Mõned ootused pole tegelikult ootused, vaid emotsionaalsed fantaasiad – alateadlikud unistused sellest, et keegi teine päästab, rahustab, täidab tühimiku. Tihti on need ebatõhusad, sest partner pole "emotsionaalne vanem". Tegelikkuses on tegemist meie enda arengukohtadega, võimalustega kasvada.

Milline on siis suhe ilma ebarealistlike ootusteta?

Realistlikud ootused põhinevad mõistmisel, et partner on inimene oma piirangute ja eripäradega. See omakorda tähendab juba seda, et suhted vajavad tööd, empaatiat ja paindlikkust. Lähedus tekib turvalisuse ja ausa suhtluse kaudu. Realistlikud ootused põhinevad eneseteadlikkusel, avatud suhtlusel ja vastutusel iseenda tunnete eest. Partnerit nähakse kaaslasena, mitte oma sisemiste vajaduste automaatse täitjana.

Süsteemne pereteraapia ei sea eesmärgiks ideaalset suhet, vaid paindliku, elujõulise ja vastastikku toetava suhte, kus mõlemal on võimalik olla nii mina kui meie. Realistlikud ootused ei tähenda madalaid standardeid ega ükskõiksust – vastupidi. Need on ootused, mis arvestavad inimliku ebatäiuslikkusega, elu muutlikkusega ja suhete loomuliku keerukusega. Need ootused põhinevad usaldusel, vastutusel ja valmisolekul iseenda eest hoolitseda.

Usun, et suhtes ei eksisteeri „õiget“ ega „valet“ partnerit, vaid tähelepanu keskmes on partnerite vaheline dünaamika – kuidas nad teineteist mõjutavad, milliseid rolle võtavad ja kuidas reageerivad emotsionaalsele pingele. Meil kõigil on oma head ja halvad küljed. Usun siiralt, et ideaalset inimest ei ole olemas. Küsimus on selles, kas rohkem on head või halba ning kus on minu piir. See piir, millest kaugemale minna ei ole võimalik.  

Kuidas see suhet mõjutab?

Süsteemsest vaatenurgast vaadeldakse inimest mitte isoleeritud üksusena, vaid osana suhtesüsteemist, kus partnerite käitumine ja ootused mõjutavad paarisuhet. Seega ootused kujundavad ja hoiavad üleval kindlat suhtedünaamikat. Näiteks kui inimene ootab, et partner teda alati lohutaks, siis see ootus ei ole neutraalne, vaid tekitab, hoiab üleval ja tugevdab teatud tüüpi käitumismustreid nende partnerite vahel. Need ootused kujunevad sageli varasematest suhetest (nt päritolupere), aga hakkavad mõjutama partnerite teineteisega kohandumist. Või näiteks üks partner ootab alateadlikult pidevat kinnitust ja teine ootab rahu ja iseseisvust. Nii võib tekkida suhe, kus üks muutub pealetükkivaks ja teine eemaldub – ning kumbki tunneb, et teine ei armasta.  

Kuidas teraapia aitab?

Selle asemel, et keskenduda süüle, keskendutakse suhtemustrile ja selle kujunemisele – mida kumbki partner suhtesse toob, mida ootab, millest vaikib ja kuidas reageerib. See aitab luua ühist arusaama – mitte sellest, kes eksis, vaid sellest, mis meie vahel toimub ja kuidas see arenes.  Süsteemne lähenemine rõhutab, et mõlemad partnerid mõjutavad suhte dünaamikat. See tähendab, et mõlemad partnerid saavad võtta vastutuse oma reaktsioonide, vajaduste sõnastamise ja piiride hoidmise eest.  Kui ootused on nähtavaks tehtud, saab hakata neid mõtestama: kas see on minu praeguse täiskasvanu vajadus, või on see seotud millegi ammuse ja valusaga? Kas see on realistlik ootamine partnerilt – või pigem lootus, et ta parandaks midagi, mida ainult mina saan tervendada?

Terve suhe ei tähenda probleemide puudumist, vaid oskust nendega koos olla, neid mõista ja neist õppida. See ei ole mugavustsoon, vaid kasvuruum. Teadliku armastuse puhul oled sa teadlik partneri puudustest – näiteks vähene kiindumuse väljendamine, impulsiivsus või lohakus – ja sellegipoolest otsustad sa oma partneriga koos olla ja teda armastada. Puudujäägi suhtes kaalub üle kõik see, mis selles suhtes on.

Mulle meeldib armastust mõtestada valikuna, mitte ainult tundena. Tunded tulevad ja lähevad – ka armastuse tunded –, kuid pühendumine, hoolimine ja vastutuse võtmine on valikud, mida saab teha ka keerulistel hetkedel. See tähendab ausust seal, kus võib olla kiusatus vaikida, kohalolu seal, kus on harjumus eemalduda ja avatust seal, kus on hirm. Need võivad olla ebamugavad ja rasked valikud, kuid olen kindel, et võimalikud õppida. 

Paariteraapia kohta loe edasi siit.

 Pereterapeut Grete Kalling