Miks on õpetajal ja lapsevanemal olukorrast erinev arusaam?
Õpetaja ja lapsevanem võivad vaadata täpselt sama olukorda ning jõuda täiesti erinevate järeldusteni. Üks näeb last, kes vajab rohkem piire. Teine näeb last, kes vajab rohkem mõistmist. Üks tunneb, et teda ei kuulata. Teine tunneb, et teda süüdistatakse. Sageli tekib küsimus: kummal on siis õigus? Süsteemne vaade küsib hoopis teise küsimuse: Millise loo oleme me kumbki selle olukorra kohta loonud?
Kuidas kujunevad lood meie peas?
Me ei reageeri tavaliselt ainult sellele mis siin ja praegu toimub. Me reageerime sellele, mida see meie jaoks tähendab. Need tähendused ei teki tühjale kohale. Neid kujundavad meie varasemad suhted, koostöökogemused, uskumused, ootused ja isiklikud kogemused. Need aitavad meil maailma kiiresti mõista, kuid võivad mõnikord hakata mõjutama ka seda, kuidas uusi olukordi tõlgendame. Kui õpetajal on olnud mitmeid keerulisi koostöökogemusi lapsevanematega, võib uus olukord hakata meenutama eelnevaid. Sama võib juhtuda lapsevanemaga. Kui varasem koostöö õpetajatega ei ole olnud usalduslik või toetav, võib uus õpetaja tahtmatult esile kutsuda samu kahtlusi, ebakindlust või kaitsehoiakut.
Kuidas hakkavad lood kujundama õpetaja ja lapsevanema suhet?
Lugu ei jää ainult meie mõtetesse. See hakkab mõjutama seda, kuidas me käitume, suhtleme ja teise inimese sõnu tõlgendame. Näiteks võib õpetaja enne kohtumist mõelda: see vanem tuleb jälle mind kritiseerima. Lapsevanema peas võib samal ajal käivituda hoopis teine lugu: mind kutsuti jälle sellepärast, et ma ei ole piisavalt hea lapsevanem. Mõlemad võivad vestlusele tulla juba suurema ärevuse ja ettevaatlikkusega. Kui oleme kaitses, kuulame sageli vähem ning keskendume rohkem enda selgitamisele või õigustamisele kui päriselt teise inimese mõistmisele. Nii võivad mõlemad pooled saada kinnitust oma algsele loole: ta ei kuula mind ja ta ei ole minuga kunagi rahul.
Miks kaob suhtest uudishimu?
Kui lugu muutub väga tugevaks, hakkab see juhtima seda, kuidas me teist inimest näeme. Me ei küsi enam nii palju küsimusi, vaid hakkame oletama ja eeldama. Oma peas kujunenud lugu tundub nii usutav, et me ei pruugi enam märgata võimalust, et tegelikkus võiks olla teistsugune. Hinnangud hakkavad asendama küsimusi ning suhtest kaob uudishimu ja soov päriselt mõista. Sageli ei kahjusta koostööd mitte erinevad arvamused, vaid lood, mida me nende erinevuste kohta looma hakkame.
Kuidas taastada usaldust õpetaja ja lapsevanema koostöös?
Esimene samm koostöö parandamiseks on oma lugude teadvustamine ja märkamine. Mis lugu mul praegu peas on? Kas see on ainus võimalik lugu? Mida ma veel ei tea selle kohta? Mida võiks teine inimene selles olukorras kogeda?
Koostöö ei sünni sellest, et me mõtleme kõike ühtemoodi ja näeme kõike samamoodi. See sünnib sellest, kui me julgeme rääkida, jääme uudishimulikuks ja loome uusi ühiseid kogemusi. Nii saavad tekkida uued lood. Lood, mis põhinevad rohkem päris kohtumistel, kui oletustel. Ühised koostöökogemused aitavad kujundada usaldust ning vähendada lugusid ja oletusi, mida me teineteise kohta loome.
Loe lähemalt teemast: "Lapse heaolu toetamine koostöös perega"
Küsi pakkumist koolituse kohta siin
Grete Kalling
süsteemne ja suhtepõhine lähenemine