Sotsiaal-emotsionaalsed oskused: mis need on ja kuidas need kujunevad?

Sotsiaal-emotsionaalsetest oskustest räägitakse hariduses järjest enam. Nende oskuste toetamiseks kasutatakse erinevaid programme, metoodikaid ja lähenemisi, mis aitavad arendada näiteks emotsioonide mõistmist ja juhtimist, suhtlemisoskusi, empaatiat ning probleemide lahendamise oskust.

Mina lähtun oma töös sotsiaal-emotsionaalsete oskuste käsitlemisel eelkõige CASEL-i (Collaborative for Academic, Social, and Emotional Learning) raamistikust. CASEL eristab viit omavahel seotud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse valdkonda: eneseteadlikkus, enesejuhtimine, sotsiaalne teadlikkus, suhtlemisoskused ja vastutustundlik otsustamine.

CASEL-i raamistik kõnetab mind eelkõige seetõttu, et see ei vaata sotsiaal-emotsionaalset arengut ainult lapse individuaalsete oskuste kaudu. Laps õpib ja kasutab neid oskusi suhetes ning erinevates keskkondades. Seetõttu pöörab CASEL tähelepanu lisaks lapse pädevustele ka tema igapäevasele keskkonnale, täiskasvanute sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele ning koostööle perede ja kogukonnaga.

Miks on sotsiaal-emotsionaalsed oskused lapsele vajalikud?

Laps vajab oskust märgata iseennast ja enda sees toimuvat, tulla toime oma emotsioonide ja käitumisega, mõista teisi inimesi, luua ja hoida suhteid ning teha erinevates olukordades läbimõeldud valikuid.

Eneseteadlikkus aitab lapsel märgata ja mõista enda tundeid, mõtteid ja vajadusi. Täiskasvanu saab seda toetada, aidates lapsel enda sees toimuvat märgata ja sõnastada.

Enesejuhtimine aitab tulla toime emotsioonide ja käitumisega ning tegutseda eesmärgipäraselt. Lapse puhul areneb see oskus järk-järgult ning vajab sageli täiskasvanu tuge ja koosregulatsiooni.

Sotsiaalne teadlikkus võimaldab märgata ja mõista teiste inimeste tundeid, vajadusi ja vaatenurki. Seda saab toetada, aidates lapsel näha olukordi ka teise inimese perspektiivist.

Suhtlemisoskused aitavad luua ja hoida suhteid, teha koostööd, ennast väljendada ning lahendada erimeelsusi. Neid oskusi õpib laps eelkõige päris suhetes ja igapäevastes suhtlusolukordades.

Vastutustundlik otsustamine aitab lapsel märgata erinevaid tegutsemisvõimalusi ja mõelda nende tagajärgedele. Täiskasvanu saab valmis lahenduse pakkumise asemel aidata lapsel võimalusi ise märgata ja läbi mõelda.

Sotsiaal-emotsionaalsed oskused arenevad suhtes

Sotsiaal-emotsionaalsed oskused ei arene ainult neid eraldi õpetades. Need kujunevad ja kinnistuvad igapäevastes olukordades ning suhetes, milles laps osaleb. Seetõttu ei piisa ainult sellest, et õpetame lapsele, kuidas oma tundeid märgata, ennast reguleerida või konflikte lahendada – oluline on ka keskkond, milles laps neid oskusi kasutama õpib.

Täiskasvanu viis lapse käitumist tõlgendada, tema emotsioonidele reageerida ja keerulistes olukordades temaga kontakti hoida loob lapsele igapäevaseid kogemusi sellest, kuidas emotsioonide ja suhetega toime tulla. Ka täiskasvanu enda sotsiaal-emotsionaalsed oskused muutuvad seetõttu oluliseks osaks lapse SEL-pädevuste toetamisest.

 Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine ei ole seega ainult lapsele suunatud tegevus, vaid osa laiemast suhte- ja õpikeskkonnast. Kui tahame toetada laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengut, peame pöörama tähelepanu ka neid ümbritsevate täiskasvanute sotsiaal-emotsionaalsetele oskustele. Õpetaja eneseteadlikkus, eneseregulatsioon, oskus märgata oma tõlgendusi ja reaktsioone mõjutavad seda, millise suhte- ja õpikeskkonna ta lapsele loob.

Kui soovime, et sotsiaal-emotsionaalsete oskuste toetamine oleks osa lapse igapäevasest keskkonnast, ei piisa ainult üksikute õpetajate teadmistest või eraldiseisvatest tegevustest lastega. Oluline on, et meeskonnal tekiks ühine arusaam ja keel: kuidas mõtestame lapse käitumist, reageerime tugevatele tunnetele, toetame eneseregulatsiooni ning loome turvalisi suhteid. Nii saab SEL oskuste toetamisest järk-järgult osa kogu organisatsiooni igapäevastest praktikatest, väärtustest ja kultuurist.

 

Loe lähemalt teemal: "Lapse käitumine, areng ja eneseregulatsioon"
Loe lähemalt teemal "Suhted õppimise alusena"

Grete Kalling
süsteemne ja suhtepõhine lähenemine