Koostöö toimub suhtes: vanem ei vaja ainult juhiseid, vaid partnerit muutuse loomisel

Haridusasutustes oodatakse lapsevanemalt, et ta kuulaks õpetaja või tugispetsialisti tähelepanekuid, võtaks soovitused vastu ning toetaks lapse arengut ka kodus. Sageli jääb aga tähelepanuta küsimus: kuidas loome meie tingimused, milles vanem saab ja tahab koostööd teha?

Kas koostöö tähendab seda, et vanem järgib talle antud juhiseid, või seda, et loome koos lapse toetamiseks ühise arusaama ja tegevuskava?

Mida tähendab koostöö lapsevanemaga?

Levinud on vestlused, mille eesmärk on teha kokkuvõte lapse arengust ja anda vanemale juhised, mida ta peaks hakkama kodus järgima. Kuigi kohtumise eesmärgina võidakse nimetada koostööd lapse toetamisel, võib tegelikkuses just siin koostöö hoopis lõppeda: spetsialistid annavad soovitused üle ning selles kohas lõppeb koostöö. Selleks, et muutus päriselt toimuks, peaks koostöö sellest hetkest alles algama.

Erialaselt õige soovitus ei pruugi veel olla konkreetse pere jaoks mõistetav, jõukohane ega rakendatav. Selle väljaselgitamiseks on vaja aega, et uurida vanema vaadet, pere võimalusi ja valmisolekut muutuseks. Lühikese vestluse jooksul, kus õpetajal või spetsialistil on vaja tutvustada oma tähelepanekuid, eesmärke ja soovitusi, ei pruugi selleks aga piisavalt ruumi jääda.

Kas lapsevanemal on vestlusel päriselt ruumi rääkida?

Vanem võib vestluse jooksul vastata mõnele küsimusele, kuid see ei tähenda veel, et tal oleks olnud võimalus oma kogemust päriselt avada. Vanema kuulamine ei ole vestluse lõppu jäetud viisakus. Tema vaade annab olulist teavet lapse käitumise, pere igapäevaelu, olemasolevate ressursside ja võimaliku toe kohta. Vanem võib näha lapse olukorda õpetajast või tugispetsialistist erinevalt ning tema peamine mure võib asuda hoopis mujal, kui vestluse korraldajad esialgu arvavad. Kui vanema kogemus jõuab vestlusse alles pärast seda, kui eesmärgid ja soovitused on juba paika pandud, ei saa tema teadmine enam ühist arusaama sisuliselt kujundada.

Kuulamine loob aluse vastastikusele koostööle

Koostöö toimub suhtes ja suhet tuleb teadlikult luua. Selleks, et vanem oleks valmis õpetajat või spetsialisti kuulama ja mõistma, peab ta kogema, et ka teda kuulatakse, püütakse mõista ning võetakse tõsiselt.

Me soovime, et vanem kuulaks meid

→ meie kuulame vanemat

Me soovime, et vanem usaldaks meie teadmisi

→ meie tunnustame tema teadmisi oma lapsest

Me soovime, et vanem täidaks kokkuleppeid

→ meie loome kokkulepped koos temaga

Kuulamine ei tähenda vanemaga kõiges nõustumist ega professionaalsest vastutusest loobumist. See tähendab, et õpetaja või spetsialist püüab kõigepealt mõista vanema vaadet ja lähtekohta. Ta kohtub vanemaga seal, kus vanem parasjagu on, ning otsib seejärel võimalust koos soovitud muutuse poole liikuda.

Kuidas arvestada vanema valmisoleku ja pere ressurssidega?

Enne ülesannete või juhiste andmist on vaja mõista näiteks seda, kuidas vanem ise lapse olukorda näeb; mis on tema jaoks kõige suurem mure; millist muutust tema soovib; kui palju tal on praegu aega, jõudu ja muid ressursse; mida ta on valmis proovima; mis võib muutuse elluviimist takistada; millist tuge ta selleks vajab.

Õpetaja või spetsialist võib teada, millise oskuse arendamist laps vajab. Ilma vanema valmisolekut ja pere ressursse tundmata ei saa ta aga veel teada, milline järgmine samm on sellele perele praegu jõukohane. Paljude soovituste asemel võib olla tulemuslikum valida koos vanemaga kaks või kolm konkreetset tegevust, mille eesmärk on talle arusaadav ja mida on võimalik pere igapäevaelus päriselt rakendada.

Kuidas toetada lapsevanema motivatsiooni?

Vanema motivatsiooni ei toetata üksnes pika selgitamise ega veenmisega. Oluline on aidata vanemal endal sõnastada: miks muutus on talle ja lapsele oluline; mida ta usub end suutvat; mis on varem aidanud või millised raskused võivad tekkida.

Kui kogu kohtumine kulub õpetaja või tugispetsialisti info edasiandmisele, ei jää aega vanema valmisoleku, kõhkluste ega võimalike takistuste uurimiseks. Ometi mõjutavad just need oluliselt seda, kas kokkulepitu jõuab pärast vestlust pere igapäevaellu.

Miks ei lõpe koostöö soovituste andmisega?

Kui vanemalt oodatakse muutuse elluviimist, ei saa teda pärast soovituste andmist selle protsessiga üksi jätta. Kohtumise lõpus on oluline kokku leppida ja võimalusel kirjalikult fikseerida see, kuidas edaspidine koostöö kujuneb.

Jätkutoe puudumisel võib vanema esialgne motivatsioon raugeda. See ei pruugi tähendada hoolimatust või soovimatust lapse arengusse panustada. Tegevus võib jääda ebaselgeks, mitte sobituda pere igapäevaellu või mitte anda kiiresti nähtavat tulemust. Vanem võib ka lihtsalt vajada kinnitust, tagasisidet või abi tegevuse kohandamisel.

Koostöö tähendab seetõttu enamat kui soovituste üleandmist. See tähendab ka huvi tundmist selle vastu, kuidas nende rakendamine läheb, ning valmisolekut kokkuleppeid saadud kogemuse põhjal muuta.

Kas vanema koostöövalmidus on ainult tema enda omadus?

Kui vanem ei rakenda soovitusi, ei tähenda see automaatselt, et ta ei ole koostöövalmis. Enne sellise järelduse tegemist tasub mõelda:

• kuidas mõjutas vanema osalemist vestluse ülesehitus;
• kas tema kogemusele anti piisavalt ruumi;
• kuidas temaga räägiti;
• kas kokkulepped loodi koos või anti talle üle;
• kas arvestati pere tegelike võimalustega;
• millised võivad olla vanema varasemad kogemused haridusasutuste ja spetsialistidega;
• kas vanem teadis, kuidas raskuste korral tuge saada.

Süsteemsest vaatenurgast ei ole koostöövalmidus ainult lapsevanema püsiv omadus. See kujuneb õpetaja või spetsialisti ja vanema vastastikmõjus. Mõlema osapoole suhtlemisviis, ootused ja reaktsioonid mõjutavad seda, milline koostöömuster nende vahel tekib.

Kui koostöö takerdub, ei ole ainus küsimus, miks vanem ei tee seda, mida temalt oodatakse. Sama oluline on küsida, millise koostöösuhte ja toimimisviisi oleme koos loonud ning mida saame ise selles muuta.

Vanem vajab partnerit muutuse loomisel

Koostöö ei sünni sellest, et vanem saab teada, mida ta peaks teisiti tegema. See sünnib suhtes, kus mõlemad osapooled saavad rääkida ja olla kuulatud, erinevad teadmised tuuakse kokku ning vastutus muutuse eest ei jää ainult ühe inimese kanda.

Õpetajal või spetsialistil on oma erialased teadmised ning vanemal teadmised oma lapsest ja pere igapäevaelust. Lapsele sobiv tugi sünnib nende teadmiste kohtumisel. Vanem ei vaja üksnes juhiseid, vaid partnerit, kes aitab valida jõukohase järgmise sammu, toetab selle proovimist ja püsib muutuse loomisel tema kõrval.

 

Loe lähemalt teemast: "Lapse heaolu toetamine koostöös perega"
Küsi pakkumist koolituse kohta siin

 Grete Kalling

süsteemne ja suhtepõhine lähenemine