Kuidas taastada usaldus paarisuhtes?
Muutus algab ühendusest.

Usalduse purunemine ei puuduta paarisuhtes vaid seksuaalset truudust. Usaldus võib saada kahjustatud paarisuhtel ka mitmetel teistel viisidel. See ei pea olema üks suur vale, mis välja tuleb, vaid järjepidev väikeste asjade varjamine. See võib väljenduda lubaduste korduvas mittepidamises, ebajärjekindlas või ettearvamatus käitumises, emotsionaalses eemaldumises või selles, et partner ei ole kohal siis, kui teda kõige rohkem vajatakse.

Usaldus näitab kui turvaline või ebaturvaline on ruum kahe inimese vahel. Küsimus ei ole vaid selles, kas ma usun sind. Usaldus tähendab ka seda, kas ma julgen olla sinu kõrval haavatav, kas ma saan olla mina ise ja kas ma usun, et sa oled minu poolel ka siis, kui meil on raske. See on kogemus, mitte otsus. See kujuneb selle käigus, kuidas kuulatakse, kuidas reageeritakse tunnetele, kuidas käitutakse siis, kui on ebamugav.

Meeles tuleb pidada ka seda, et sageli ei puuduta usalduse kaotamine vaid olevikku. Partner ei aktiveeri meis vaid hetke emotsioone, vaid ka varasemaid kogemusi. Kogemusi, kus oleme tundnud end hüljatuna, nähtamatu või ebapiisavana. Seetõttu võib olla usalduse purunemisel palju suurem tähendus, kui vaid siin ja praegu.

Mida me tavaliselt teeme ja miks see ei aita?

Kui usaldus saab haiget, siis liiguvad paarid kiiresti süüdistamise ja kaitse mustrisse. Mida rohkem üks partner süüdistab, seda rohkem teine end kaitseb ning mida rohkem teine end kaitseb (õigustab, eemaldub), seda enam esimene ärevaks muutub. See ei ole märk “halvast suhtest”, vaid täiesti loomulik reaktsioon – mõlemad püüavad tegelikult toime tulla haavatavuse, hirmu ja ebakindlusega. Süüdistamine on sageli katse taastada kontrolli ja turvatunnet, samal ajal kui kaitse aitab hakkama saada süü ja häbiga.

Peale kriisi liigutakse tihti kiiresti uute kokkulepeteni. Lubatakse olla ausam, rohkem kohal või arvestavam. Ja ometi juhtub nii, et need kokkulepped ei pea. Muutus on toimunud sõnades ja kokkulepetes, aga mitte südames, emotsionaalsel tasandil. Kokkulepped on justkui reeglid, aga ilma emotsionaalse ühenduseta ei ole motivatsiooni nendest kinni pidada. Kui valu ei ole päriselt märgatud ja läbi räägitud, jääb suhe sisemiselt samaks – ja vanad mustrid tulevad kergesti tagasi. Usaldus ei taastu lubadustest, vaid väikeste korduvate kogemuste kaudu, kus teine on kohal, kuuleb ja vastutab. Siis hakkavad ka kokkulepped päriselt toimima.

Kui ühendust ei ole, siis kokkulepped kipuvad lagunema just nendes hetkedes, kus neid kõige rohkem vaja oleks – pinge ja konflikti ajal. Küsimus ei ole selles, kas keegi tahab muutuda või mitte. Küsimus on selles, et kui pinge tõuseb, siis aktiveeruvad vanad mustrid (eemaldumine, nõudlikkus ja kontroll, süüdistamine, õigustamine, enda kaitsmine). Lubadus jääda kohale ja mitte lahkuda võib olla hea kavatsus, kuid ärevuse korral aktiveerub vana muster – põgeneda. Lubadus rahulikult kuulata ja rääkida asendub äreval hetkel siiski süüdistamise ja nõudlikkusega.

Mida me tavaliselt ei tee, aga mis aitaks?

Kokkulepped ei ole alguspunkt, vaid tagajärg. Need hakkavad toimima siis, kui suhe ise muutub turvalisemaks. Ehk siis algus peab olema kusagil mujal – omavahelises ühenduses. Kokkulepped saavad hakata pidama siis, kui emotsionaalne turvalisus on piisav. See tähendab, et tekib kogemus, et eksimuste ja raskuste korral jääb ühendus alles ning teineteist ei rünnata, tühistata ega häbistata. Partnerid ei pea kartma eemaldumist või „plahvatamist“. Oluline on, et partnerid suudavad pinge hetkel aeglustada – märgata, et midagi on toimumas, reguleerida ennast ning seeläbi vältida automaatseid reageeringuid. Olgu selleks sügav hingetõmme või paus enne vastamist. Küsimus ei ole niivõrd selles, mida inimesed tunnevad, vaid kuidas nad selleni jõuavad. Kas enne jõuab kohale haavatavus või aktiveerub kaitse? Näiteks: sa ei hooli kunagi asemel saab öelda ma tundsin end üksinda selles hetkes või ma vajan, et sa oleksid minuga rohkem kontaktis. See tähendab liikumist käitumiselt ja kaitsetelt sügavamate tunnete, vajaduste ja hirmude poole.

Ebaturvalisus suhtes toob kaasa kiiruse. Ja kiirus ei jäta ruumi mõtestamiseks ega kontaktiks – sõnad tulevad enne, kui mõelda jõuab, ning see omakorda käivitab kaitse. Kaitse aga lõhub kokkuleppeid, sest fookus on justkui “ellujäämisel”. Turvalisus loob vastupidise: võimaluse aeglustada, märgata ja valida, kuidas reageerida. Aeglustamine avab ukse haavatavusele – sellele, mis päriselt toimub meie sees. Ja just see süvendab omakorda turvalisust: ma võin olla päriselt olemas ja see on suhtes hoitud. Need on justkui kaks erinevat tantsu – automaatne kaitse ja teadlik ühendus.

Miks just teraapia?

Seega kokkulepped ei saa kanda, kui nende all ei ole emotsionaalset ühendust.  Kui partner ei tunne, et on päriselt kuuldud ja mõistetud, siis jääb kokkulepe lihtsalt sõnadeks. See võib olla loogiline, kuid see ei juurdu ning sellisel juhul ei saa usaldus taastuda, isegi kui mõlemad partnerid seda väga tahavad.  Emotsionaalne ühendus loob kogemuse, et oleme samal poolel. See tähendab, et kokkulepped ei ole midagi, mida tehakse teise kontrollimiseks või rahustamiseks, vaid midagi, mis toetab meid mõlemaid. Sellises kontaktis on lihtsam arvestada, painduda ja ka eksimuste korral uuesti ühendusse tulla.

Kõigepealt ühendus ja alles siis muutus.

See aga ei pruugi kriisis olles iseenesest juhtuda. Kui pinge on suur, läheme automaatselt kaitsesesse: hakkame ründama, end õigustama või eemalduma, ja nii on väga raske jõuda rahuliku kontaktini, isegi kui mõlemad seda tahavad. Seepärast ongi teraapia sageli vajalik – see aitab aeglustada, hoida vestlust turvalisena ja toetada seda, et kaitsete asemel tekiks päriselt kuulamine ja mõistmine. Alles sellest kohast saavad sündida kokkulepped, mis ka päriselt pidama jäävad.

 Paariteraapia kohta loe rohkem siit.

Pereterapeut Grete Kalling