Lapsevanemate koosolekul vahetatakse infot ja kujundatakse suhet

Lapsevanemate koosolekul toimub alati kaks protsessi korraga: vahetatakse infot ja kujundatakse suhet. Küsimus ei ole selles, kas suhe kujuneb, vaid milline suhe selle kohtumise käigus kujuneb.

Koosoleku ülesehitus kujundab lapsevanema rolli

Süsteemsest vaatest ei sõltu koostöö ainult sellest, mida õpetaja vanematele räägib, vaid ka sellest, milline suhe nende kohtumiste käigus kujuneb. Ka siis, kui koosoleku eesmärgiks on seatud üksnes info edastamine, toimub samal ajal midagi ka õpetaja ja vanemate vahelises suhtes. Koosoleku ülesehitus, õpetaja sõnakasutus, vanematele jäetud kõneruum ning viis, kuidas nende küsimustele ja vaatenurkadele reageeritakse, annavad vanemale kogemuse sellest, milline on tema koht koostöös. Vestluse struktuur ei ole neutraalne. Vanem võib saada kogemuse, et ta on: info vastuvõtja, õpetaja soovituste täitja, lapse kohta vajaliku lisainfo andja või päriselt võrdne koostööpartner. Õpetaja omakorda õpib tundma vanemate ootusi, vajadusi ja suhtlemisviise.  

Suhtlemise viis mõjutab koostöö kvaliteeti

See on oluline, sest pingelises olukorras ei alustata koostöö loomist nullist. Siis toetutakse juba olemasolevale suhtekogemusele. Kui varasem kontakt on piirdunud peamiselt juhiste, korralduste ja info edastamisega, võib vanem ka keerulist vestlust kogeda ülevalt alla suhtlemise või kriitikana. Kui aga suhet on teadlikult loodud, on suurem võimalus, et muret suudetakse käsitleda ühise probleemina. Seega ei tee koosolekut suhtepõhiseks üksnes küsimus „Kas kellelgi on küsimusi?“. Määrav on see, kas vanema teadmine ja vaatenurk saavad mõjutada ka vestluse sisu. Laps liigub kodu ja haridusasutuse vahel, kuid oluline teadmine ei pruugi nende keskkondade vahel liikuda. Õpetaja näeb last ühes, vanem teises kontekstis. Mõlemal on lapse kohta teadmine, mida teisel ei ole.  Seega võiks lapsevanema ja õpetaja kohtumine olla vastastikune õppimiskogemus. Õpetaja saab näha last vanema pilgu kaudu ja vanem õpetaja pilgu kaudu. Nii võib tekkida terviklikum arusaam lapsest ja sellest, mida ta vajab.

Koostöö lapsevanematega ei piirdu info edastamisega

Koostöö eelduseks on usaldus, mis kujuneb enne seda, kui on vaja lahendada mõni suurem probleem. Usalduse kujunemist toetavad õpetaja avatus ja kättesaadavus, valmisolek ise kontakti algatada ning lühikesed vahetud vestlused igapäevastes olukordades.  Kui esimene päriselt isiklik kontakt vanemaga toimub alles siis, kui lapsega on tekkinud mure, peab õpetaja samal ajal nii probleemi lahendama kui ka koostöösuhet looma.  Lapsevanemate koosolek saab olla koht, kus tehakse juba ennetavalt esimene „sissemakse“ suhtesse: vanem kogeb, kas teda oodatakse, kuulatakse ja nähakse partnerina.

Lapsevanemate koosolekul toimub alati kaks protsessi

Vahel leitakse, et lapsevanemate koosolekut pole vaja korraldada, sest uut infot ei ole piisavalt. See paneb küsima, millisena me koosoleku eesmärki mõistame. Kui koosolek on ainult info edastamise koht, võibki vähese info korral tunduda, et kohtumiseks pole põhjust. Kui näeme seda aga ka õpetajate ja vanemate suhte loomise ning hoidmise võimalusena, ei sõltu kohtumise väärtus üksnes sellest, kui pikk on õpetaja teadete nimekiri. Vanem lahkub koosolekult alati millegi enamaga kui kuupäevade, reeglite ja korraldusliku infoga. Ta võtab kaasa kogemuse sellest, millisena teda selles haridusasutuses nähakse ja millist koostööd temalt oodatakse.

Kui vanemad lahkuvad koosolekult, siis mida nad lisaks saadud infole omavahelise suhte kohta kaasa võtavad?

 

Loe lähemalt teemast: "Lapse heaolu toetamine koostöös perega"

Küsi pakkumist koolituse kohta siin

 Grete Kalling

süsteemne ja suhtepõhine lähenemine