Peresüsteemi kirjutamata reeglid – mida annan, seda saan?

Olen viimasel ajal kuulnud ja lugenud mitmete õnnetute pereliikmete pöördumisi, kelle partner neid ei mõista, kelle laps neid ei kuula või kes aitavad ja toetavad tervet perekonda, kuid seda ei hinnata. Me kõik vajame elus, et meid kuulataks ja mõistetaks ehk tunda, et me oleme nähtud ning meist hoolitakse.  Loomulikult vajame seda oma kõige lähedasematelt – pereliikmetelt. Küll aga küsin neid muresid kuuldes või lugedes – millal sina ise viimati kuulasid? Kuulasid uudishimuga, ilma hinnangu või vastuargumendita? Millal sina ise püüdsid viimati mõista, siiralt ja empaatiliselt? Millal sina viimati ise olid toeks, kui märkasid armsama raskust, ilma, et oma raskuseid tema omadega võrdlema hakkasid? Millal viimati püüdsid mõista teist, ilma et ootaksid esimesena enda mõistmist?

Meil on kalduvus otsida süüdlast – laps ei kuula või partner ei mõista või hoopis ämm kontrollib, mitte ei toeta.  Suhe on aga alati kahe (või enama) inimese koostöö. Laps saab hakata kuulama oma vanemat, kui vanem võtab vaevaks kuulata oma last – mis temaga toimub ja mida tema vajab. Partner saab hakata mõistma oma kaaslast, kui ta kogeb, et teda mõistetakse. Laiema peresüsteemi liikmed saavad hakata toetama, kui kogevad, et neid on märgatud ja neid mõistetakse. Siis ei ole vaja enam jõu ja võimuga kontrollida, vaid saab pakkuda tuge.

Perekondades valitsevad reeglid, mis ei ole alati välja kirjutatud. Sellegipoolest mõjutavad need pereliikmeid ja omavahelisi suhteid. Üks selline on näiteks: mida suhtesse tood, seda saad ka tagasi. Ei ole võimalik tellida teiselt armastust ja mõistmist ise seda andmata. Kui tahame muutust suhetest, siis tuleb alustada iseendast, sest inimesed saavad luua koos suhete kvaliteeti. Perekond on suhete süsteem – iga liige mõjutab teist ning on teiste poolt mõjutatud. Kui suhe ei toimi, siis on võimalus osutada näpuga teisele või siis võtta vastutus. Sellisel juhul on oluline osa enesereflektsioonil. Mida mina teen ja kuidas minu tegevus toetab sellise olukorra teket või säilimist? Vastutus ei tähenda, et mina olen süüdi, see tähendab, et mina näen oma mõju ja otsustan sellega töötada ehk võtan vastutuse. Muutuse eeldus on eneseteadlikkus. Mida ma ise suhetes teen? Kuidas ma ise teisi pereliikmeid kuulan? Kas ma katkestan või õigustan? Kas ma olen valmis lihtsalt kuulama tema kogemust? Vahest võib tunduda, et olen valmis kuulama, kui tema hakkab kuulama – tekib võistlus selles osas, kes esimesena “alla annab”. Sellisel juhul jääb aga suhe seisma.

Teist kuulata tähendab seda, et jätad kõrvale enda arvamuse ja eelduse ning keskendud teisele. Kuulad selleks, et aru saada teise inimese sisemaailmast, kogemusest ja tunnetest. Need võivad erineda sinu omadest (ja tihti erinevadki), aga see ei ole kuulamise hetkel oluline. See on teadlik kohalolu, uudishimu, avatud süda ja soov mõista partnerit, tema vaatenurka. Uudishimulik saab olla aga vaid siis, kui enda emotsioon on reguleeritud, sest ise tugevate tunnete meelevallas olles ei ole ressurssi uudishimu jaoks. Seega on oluline endalt küsida, kas ma olen päriselt valmis teda kuulama.

Mõista teist tähendab seda, et eesmärk ei ole teist muuta või parandada, eesmärk on proovida tajuda maailma tema pilgu läbi. Küsimus ei ole selles, kas suudame nõustuda (seda ei olegi vaja), vaid selles kas mõistame, miks ta nii tunneb ja mõtleb. See tähendab, et eriti konflikti olukorras, on vaja liikuda häiriva käitumise, nähtavate emotsioonide ja kaitsekäitumise juurest sügavamale – esmaste emotsioonide ja rahuldamata vajaduste juurde. See toob vestlusesse sügavuse ja võimaluse mõista päriselt.

Teist toetada tähendab esmalt teada, millist tuge see teine vajab. Tihti eeldame ja oletame ning lähtume teiste toetamisel ja aitamisel enda vaatest ja vajadusest. See aga ei pruugi kaugeltki olla see, mida inimene tegelikult vajab. Seega on oluline kõigepealt kuulata ja mõista ja alles siis pakkuda seda tuge, mida küsitakse. Muidu juhtub nii, et teeme endast kõik, aga see ei ole teise inimese vajadus, mida me täidame ning tundubki justkui, et anname endast kõik, kuid seda ei hinnata.

Suhte eesmärk ei saa olla teise muutmine, see saab olla võimekus koos kasvada ja areneda. Suhted ei muutu käsu peale, aga need muutuvad siis, kui meie ise muutume. Kas ma täna pakkusin ise seda, mida ma niiväga igatsen saada?

Pereteraapia kohta loe edasi siit.

 

Pereterapeut Grete Kalling