Kuidas kujunevad suhtemustrid?

Meie suhtemustrid ehk see, kuidas me üksteisega suhtleme ja suhestume, ei teki tühjalt kohalt. Rollid, mida võtame kaaslastega suhtlemisel ja viisid, kuidas suhtleme, reageerime ja funktsioneerime on mõjutatud meie varasematest kogemustest.

Päritolupere on esimene suhete süsteem, kuhu me sünnime. Olgu seal vaid ema ja isa või hoopis lisaks vanematele ka õed ja vennad. Mõnel juhul mängivad suurt rolli ka vanavanemad – igal juhul on see kontekst, kus uus ilmakodanik õpib, kuidas suhted toimivad ja kuidas nendes toime tulla. Seal õpime me ennast tundma ning seda, kuidas teistega suhelda, mida suhtest oodata ning kuidas laiemalt selle ühiskonna ja maailmaga on – kas seda saab usaldada või pigem mitte. Päritoluperes kogetu ja omandatu mõjutab meid suhetes ka edaspidises elus - paarisuhtes, lapsevanemluses, suhetes kolleegide ja sõpradega.  Enamasti on see mõju aga alateadlik. Seetõttu peangi oluliseks hakata enda lugu uurima ja teadvustama, kes ja mis mõjutavad mind suhetes.

Süsteemne pereteraapia aitab aru saada nendest mustritest. See ei tähenda süüdlase otsimist, vaid vastutuse võtmist, teadlikkust oma suhete kujundamisel, mitte varasema kordamisel. On oluline meeles pidada, et meie päritolulood ja keerukused peresüsteemides ei tohiks jääda vabanduseks, mida välja tuua ja millega oma käitumist põhjendada. See on võimalus mõista, mis omakorda toob kaasa sügavust ja võimalust vaadelda olukordi läbi emotsionaalsete vajaduste. Aga sellega kaasneb ka järgmine samm – vastutuse võtmine. Süsteemne lähenemine aitab mustreid teadvustada ja lahti mõtestada, võimaldades uut tüüpi suhtlemist ja seeläbi ka uusi suhteid.

Suur osa suhteprobleemidest põhinevad pikka aega kestnud lahendamata valul ja haavadel, mille on tekitanud eelnevad suhted, eelkõige peresuhted. Seega on ka paarisuhte probleemide korral väga suur tõenäosus, et probleemi tuum pärineb tegelikult varasematest suhetest ja haavadest. See on ka põhjus, miks omavahel konflikte lahendades need tihti ei kao, vaid korduvad ja korduvad – partnerid tegelevad hetkeolukorraga, mitte varasema haavaga. See toob ajutise leevenduse, kuid mitte juurpõhjuse lahenemist. On suur väärtus osata nii ennast, kui ka teisi vaadelda läbi süsteemse vaate. Mõista, et see, mis toimub praegu, ei ole seotud vaid praeguse hetkega, vaid sellesse on põimitud ka kõik eelnenud hetked ja kogemused. See aitab tuua suhetesse rohkem empaatiat, mõistmist, neutraalsust ja uudishimu.

Meil kõigil on olnud päritoluperes oma roll. Olgu selleks siis päästja, süüdlane või rahustaja.  See roll ei ole alati antud kanda otse ja verbaalselt. See võib olla ka sõnum, mis jõuab lapseni mitteverbaalselt. See roll on olnud lapsepõlves vajalik, aitas perel kuidagi toime tulla. Suure tõenäosusega ei ole seda aga täna enam vaja. Hoopis vastupidi – see roll pärsib tänaste suhteprobleemide lahenemist. Lisaks erinevatele rollidele omandame lapsepõlves ka emotsioonide reguleerimise mehhanismid, konfliktidega toimetulemise viisid, uskumused ja kirjutamata reeglid selle kohta, mida üldse tähendab armastus ja turvalisus, kuidas teise eest hoolitsetakse või hoopis milline on hea lapsevanem. Kõik see tuleb seljakotina meiega suhetesse kaasa ning nagu ikka, siis partnerite seljakotid on erinevad.

Olles teadlik iseendast ja oma päritolust on lihtsam mõista enda toimetulekumehhanisme ning see aitab ka olla enda vastu kaastundlik ja mõistev. Teadlikkus partneri või mõne teise olulise lähedase mustritest ning teda mõjutavatest kogemustest võimaldab paremini mõista ka teda. Teadlikkus aitab luua rohkem ühendust ja mõistmist ning see omakorda toetab muutust. Partnerite, kes teineteist leiavad ning jäävad ka kokku, käitumine on vastastikuses seoses. Mõlemad osapooled loovad koos mustrit ehk nende mõlema kogemuses on midagi, mis paneb neid selles suhtes olema ja vastastikku tegutsema. Teineteist täiendatakse nii funktsionaalsetes, kui ka düsfunktsionaalsetes suhtemustrites. Partnerid meenutavad meile nii positiivseid, kui ka negatiivseid tundeid, mida oleme varasemates suhetes tundnud. Aktiveeruvad taas need vajadused, mis varasemates suhetes olid täidetud või täitmata ning nendega koos tihti ka emotsionaalsed haavad.

Seda lugedes ja mõistes, et paljud meie käitumis- ja toimetulekumustrid on seotud sellega, mida kogesime oma lapsepõlvekodus ehk päritoluperes (või teistes olulistes suhetes), võib tekitada sinus erinevaid tundeid: viha, pettumust, kurbust või hoopis midagi muud. Minu kirjutatu eesmärk ei ole panna sind vihaselt oma päritolupere poole vaatama ja neid süüdistama hakata. Tõsi, ka tunnetel on oma koht ja aeg ning ka neid on vaja läbi protsessida. Oluline on aga mõista, et vanemad andsid endast tol ajal parima. Nad tegid nii nagu nemad oskasid ja said. Ka neid on mõjutanud oma päritolupered. Vanemad võisid väga hoolida ja anda endast parima, kuid neil puudusid õiged tööriistad.

Väga lihtne on öelda, et ära karju oma lapse peale või jää lihtsalt rahulikuks, kui tekib konflikt. Inimene võib kogu südamest seda teha soovida, kuid kui emotsioonid tõusevad, siis hakkavad tööle käitumismustrid, mis ei ole loogilised ja ratsionaalsed. Sel hetkel juhib inimest tema süsteem - varasemad kogemused, omandatud oskused, uskumused. Just see on põhjus, miks ma usun pereteraapiasse ja süsteemsesse vaatesse. Selleks, et päriselt inimene saaks ja suudaks muuta oma käitumist, on vaja väga tihti vaadata selja taha: kust inimene tuleb, mis on tema uskumused ja väärtused, mis on olnud need kirjutatud ja kirjutamata reeglid ning kogemus, mis teda mõjutavad. On olukordi, kus lihtsalt soovist teha midagi teisiti ja õpetussõnadest jääb väheseks ning vaja on vaadata sügavamalt ja süsteemselt.

Kui muutud sina, muutub süsteem sinu ümber. Investeering suhetesse on kingitus järeltulevatele põlvedele.

Individuaalteraapia kohta loe edasi siit.

 

Pereterapeut Grete Kalling