Kuidas tulla toime tugevate tunnetega?

Oma emotsioonide juhtumine on üks parajalt suur väljakutse. Tänapäeval pööratakse sellele aina suuremat tähelepanu juba väikeste laste seas. Küll aga vanasti, kui tänased täiskasvanud olid alles lapsed, ei räägitud tunnetest nii palju ja ei õpetatud, kuidas neid reguleerima peaks. Seega oleme olukorras, kus ühest küljest ootame oma lastelt tunnete reguleerimist ja peaksime olema neile selle õppimise teekonnal toeks, aga meie endi kogemustes ei ole teadmist, kuidas. Veel enam – mõnikord on ka meil endil keeruline tunnetest rääkida ja neid reguleerida. Tõsi on aga see, et toeks saab olla (nii lapsele, kui ka teisele täiskasvanule) vaid täiskasvanu, kes tundeid ei karda ja ise oma tunnetega suudab toime tulla.

Miks see vajalik on?

Usun, et me kõik oleme kokku puutunud nii väikeste, kui ka suurte inimestega, kes räägivad ja teevad tegusid emotsiooni pealt ning pärast kahetsevad. Just see ongi põhjus, miks on oluline oma tunnetega kontaktis olla ja neid reguleerida. Sellisel juhul saab valida, kas juhib tunne või juhin mina. Kui me oma tunnetega kontaktis ei ole ja neid ei reguleeri, siis emotsionaalses olukorras võtab juhtrolli üle emotsioon. Inimene võib väga hästi teada, kuidas oleks õigem reageerida ja käituda, kuid sellele teadmisele ei pääse ta sel hetkel ligi. Kui aga oma tundemaailmaga on veidi tööd tehtud, siis on aina rohkem võimalik ka emotsionaalses olukorras analüüsida ja mõelda ning alles siis reageerida. Lisaks tugevale emotsiooni tundmisele säilib ka mõtlemine ja analüüsimine. See aga räägib juba selle kasuks, et otsuse, kas ja kuidas käituda teeb inimene ise, mitte ei juhi emotsioon.

Emotsioon, kui sõnum.

Emotsioonid on inimese jaoks väga väärtuslikud. Need aitavad aru saada, mis inimesega toimub. Kui vajadused on rahuldatud, siis saab tunda näiteks, rahulolu, rõõmu ja väärtuslikkust. Kui aga vajadused on rahuldamata, siis võib tunda kurbust, hirmu või hoopis kurnatust. Seega on väga oluline, et enne, kui hakkame tundeid reguleerima, tuleb vastu võtta see sõnum, mis tunde poolt tuuakse. Miks see tunne on tekkinud ja mida see öelda tahab? Kui aru saada, mis on see tegelik vajadus tunde all peidus, siis on võimalik tegeleda probleemi päris põhjustega. Ühtlasi on oluline jõuda vajadusteni ka sellepärast, et siis saab rääkida vajaduste keeles ehk rääkida iseendast ja oma vajadustest, mitte reageerida tunde pealt.

Tunnetega toimetuleku juures tuleb kindlasti vaadata eraldi lapsi ja täiskasvanuid. Lapsed ei pea ja ei oskagi üksinda oma tundeid ja nendega kaasnevat analüüsida ega neid ka iseseisvalt reguleerida. Lapsed alles õpivad tunnete maailmas orienteeruma ning nemad võiksid saada oma tunnete reguleerimisega hakkama koos turvalise täiskasvanuga. Eeskätt vanemad on need, kes saavad aidata lastel oma tundeid reguleerida ja mõista, õpetada seda, kuidas oma tundeid väljendada. Aga seda tööd teevad ka tihtipeale haridusasutustes õpetajad ja tugispetsialistid, mõnikord ka tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevad spetsialistid. Täiskasvanud aga peaksid oma tunnete reguleerimisega saama hakkama juba iseseisvalt ja kui on tunda, et see nii kergesti ei lähe, siis on see ka täiskasvanu vastutus otsida abi ja leida võimalused õppida täiskasvanuna oma tunnetega toime tulema.

Kuidas toetada eneseregulatsiooni arengut lastel?

Selleks, et lapsed saaksid hakata oma tundeid reguleerima, on vaja esmalt neil teada, mis need tunded üldse on. Seega on esimene samm hakata laiendama emotsioonidega seotud sõnavara. Siin tasub mõelda vanemana sellele, kui palju ma ise erinevaid tundeid igapäevaselt nimetan. Vastavalt lapse kasvamise ja arenguga saab arendada ka tema emotsionaalset sõnavara. Tänapäeval on selleks mitmeid erinevaid võimalusi: tundekaardid, raamatud, mängud jne. Kui erinevaid tunnetele antavaid nimesid on lapsel juba piisavalt, siis saab hakata viima kokku tunde nime ja toimuvat. Ehk siduda teooria ja praktika. Seda on kõige lihtsam teha näiteks peegeldamise teel: sa oled praegu kurb; ma näen, et see teeb sind vihaseks; sa oled väga elevil jne. Samuti tasub rääkida iseendast ja kirjeldada seda, mida näeme kaaslasega juhtuvat: ma olen hetkel segaduses, sest…; sõber on õnnetu, sest…; vaata, issi on nii õnnelik praegu jne.

Nii saab laps õppida siduma enda peas tunde nime ja erinevaid olukordi, kus seda tunnet tema ise või teised kogeda on saanud. Ning alles siis saame hakata õpetama lapsele toimetulekustrateegiaid ehk seda, mida siis teha, kui üks või teine tunne on tugev. Kuidas neid tundeid reguleerida ehk mida sobib teha ning mida mitte. Oluline on meeles pidada, et küsimus on lubatud või lubamatus tegevuses/käitumises, mitte lubatud või lubamatus tundes. Seda protsessi saab õpetada lapsevanem, õpetaja, tugispetsialist või mõni teine täiskasvanu. Tänapäeval on materjali selleks küll ja veel. Vahest on aga nii, et kuigi teoorias on kõik selge, siis praktikas ei õnnestu see siiski.

Mida teha siis päriselt, kui tugevad tunded möllavad?

Mida siis päriselt teha, kui näed, et sinu väikesel või suurel kaaslasel on emotsioon üleval ning olukord hakkab väljuma kontrolli alt? Sellisel juhul on kõige olulisem jääda ise rahulikuks ning alandada tempot. Kuulata kaaslast päriselt ning peegeldada ja seeläbi anda märku, mida sa kuuled ja kuidas olukorda mõistad. Peegeldades seda, mida sa kuuled või näed: ma näen, et see teeb sind päris pahaseks kohe…; …ja ta ei kuulanudki sind üldse….; sa oled kurb, sest… aitab see esiteks meil endal olla kindel, et saame olukorrast õigesti aru ning samuti aitab see oma tunnetega kimpus oleval kaaslasel ise kuulda, mis toimub ning olukorda paremini mõista. Veel enam – tunnetega kimpus olev kaaslane kogeb, et ta on oluline ning teda üritatakse mõista. Selle protsessi käigus saab juba emotsionaalne kliima alaneda. Seega tuleb see kasuks meile mõlemale. Kindlasti on peegeldamine oskus, mida harjutada, et see tuleks välja loomulikumalt, mitte ei kõlaks robotlikult või papagoilikult.

Selline olukord võib aga muutuda päriselus keerukaks. Kuidas siis jääda ise rahulikuks, kui sinu vestluskaaslane on emotsionaalne? Eriti keeruline on olukord siis, kui see vestluspartner on sinu laps või partner, keegi, kes on sulle emotsionaalselt lähedane ja oluline isik. Siin jõuame tagasi juba räägitud punkti juurde: ma saan olla toeks vaid siis, kui suudan ise enda tundeid reguleerida. Täiskasvanuna saab seda ise õppida ja harjutada ja kui sellest ei piisa, siis otsida abi ja tuge spetsialistilt. Ning olukorrad, kus seda abi võib vaja minna ei olegi nii harvad. Seda seepärast, et meid ei ole ju keegi õpetanud, veel enam, paljud meist on kasvanud teadmisega, et tunded on miski, mis tuleb alla suruda või millega üksinda salaja tegeleda ning seetõttu võivad tunded mõjuda hirmutavalt. Ehk meie uskumus tunnetest ja nendega toimetulekust võib olla vastupidine sellele, mida tänases ühiskonnas võiksime oma kaaslasele pakkuda ja see omakorda toob kaasa olukorra, kus me lihtsalt ei ei tule toime oma tunnetega ja ei saa toetada kaaslast tunnete reguleerimisel.

Ja lõpetuseks – nagu ma ka mitmel korral olen viidanud, siis see, millise kogemuse oleme saanud oma lapsepõlves tunnetega toimetulemisel, mõjutab seda, kas ja kuidas ka täiskasvanuna tundeid reguleerime või kuidas üldse tunnetest mõtleme ja neid kogeme. Kas tahame kohe tormata lahendustesse ja tunded kokku pakkida ja ära peita või oleme valmis nendes tunnetes olema, neid analüüsima ja vaikselt edasi liikuma. Kas oleme valmis täna lapsevanematena andma oma lastele teistsuguse kogemuse, kui meil endil oli? Ja kas oleme valmis täna ka partneriga kogema emotsionaalselt lähedast ja turvalist suhet? Kas võtame väljakutse vastu ja püüame teha midagi teisiti? Minna veidi sügavamale, tunda rohkem ja aktsepteerida tundeid või tulla sügavalt ja suurtest emotsioonidest veidi rohkem mõistuse ja ratsionaalsuse poolele. See on üks põnev ja väljakutseid täis teekond, mis saab aset leida turvalises keskkonnas. 

Individuaalteraapia kohta loe edasi siit.

Pereterapeut Grete Kalling