Kiindumussuhe ja lapse eneseregulatsioon – miks laps ei rahune üksi?

Lapse võime oma tundeid juhtida ja rahuneda ei teki iseenesest ega üleöö. Sageli arvatakse, et kui laps oskab rääkida ja mõelda, peaks ta suutma ka oma emotsioonidega ise toime tulla. Tegelikkuses kujuneb eneseregulatsioon välja hoopis suhetes – eelkõige läbi turvalise kiindumussuhte lapse ja vanema vahel.

Eneseregulatsioon ei ole kaasasündinud oskus

Eneseregulatsioon tähendab võimet oma emotsioone märgata, taluda ja suunata. See ei ole aga oskus, millega laps sünnib.

Varases eas toimub regulatsioon alati koos täiskasvanuga. Imikut rahustatakse süles hoides, kiigutades või rahuliku häälega rääkides. See on loomulik ja intuitiivne viis toetada lapse närvisüsteemi.

Sageli tekib aga lapse kasvades ekslik ootus: kui laps juba räägib, peaks ta ka oma tundeid ise reguleerima. Tegelikult ei tähenda kõne areng seda, et lapse närvisüsteem oleks küps. Kui koosregulatsioon lõpeb liiga vara, jääb laps oma tugevate tunnetega üksi ajal, mil tal puuduvad veel vajalikud oskused.

Turvaline kiindumussuhe kui eneseregulatsiooni alus

Lapse närvisüsteem ei arene isoleeritult. Neurobioloogiliselt kujuneb see teise inimese närvisüsteemi toel. Täiskasvanu rahu ja kohalolu toimib lapse jaoks justkui “välise ajuna”.

Kui laps kogeb korduvalt olukorda, kus:

• ta tunneb tugevat emotsiooni
• täiskasvanu märkab ja jääb tema kõrvale
• teda aidatakse rahuneda
• suhe püsib

siis kujuneb lapsel sisemine arusaam:
tunded on talutavad, abi on olemas ja ma ei jää üksi.

Koosregulatsioonist saab sisemine oskus

Alguses laenab laps täiskasvanu närvisüsteemi. Ta ei suuda end ise rahustada, vaid vajab selleks täiskasvanu tuge.

Aja jooksul muutub see väline tugi sisemiseks võimeks. Täiskasvanu rahustav hääl ja sõnad hakkavad kujunema lapse sisemiseks dialoogiks.

Näiteks:

• täiskasvanu: “Ma näen, et sa oled vihane. Hingame koos.”
• laps hiljem: “Ma olen vihane… ma saan rahuneda.”

Seda protsessi nimetatakse internaliseerimiseks – väline kogemus muutub sisemiseks oskuseks.

Oluline on mõista, et eesmärk ei ole lapse emotsiooni “ära võtta”, vaid olla temaga koos tunde sees, kuni see muutub talutavaks.

Mida laps tegelikult vajab?

Laps vajab arenguks eelkõige turvalist ja usaldusväärset suhet, mille kaudu kujuneb tema sisemine arusaam iseendast ja maailmast. Kui laps kogeb, et ta on füüsiliselt ja emotsionaalselt hoitud, märgatud ja mõistetud, tekib tal turvatunne, mis aitab tal oma emotsioonidega toime tulla. 

Sama oluline on kogemus, et suhted ei katke konfliktide või pingete järel, vaid neid saab taastada ja parandada. Lapse jaoks loob kindlust ka see, kui täiskasvanu käitumine on piisavalt etteaimatav ja järjepidev. Just selliste korduvate suhtekogemuste kaudu kujuneb lapse võime taluda stressi, reguleerida impulsse, mõista oma tundeid ning luua ja hoida suhteid teiste inimestega.

Vanema eneseregulatsioon kui alus

Lapse eneseregulatsioon algab vanema eneseregulatsioonist.

Kui täiskasvanu ei suuda oma emotsioone märgata ja taluda, on tal keeruline toetada ka last. Sageli on need mustrid pärit põlvkondade ülesest kogemusest – kui vanem ei ole ise kogenud koosregulatsiooni, ei pruugi ta osata seda ka pakkuda.

Oluline on mõista:

• eneseregulatsioon ei ole iseloomuomadus
• see on oskus, mida saab arendada

Iga hetk, kus vanem suudab enne reageerimist pausi teha, loob uue mustri.

Muutus toimub suhtes

Laps ei õpi rahunema käskude kaudu. Ta õpib seda kogemuse kaudu.

Kui vanem suudab lapse tugevaid tundeid taluda ja jääda temaga kontakti, õpib laps:

• tunne on talutav
• tunne ei lõhu suhet
• ma ei jää üksi

Laps ei vaja täiuslikku vanemat. Ta vajab piisavalt reguleeritud ja suhet

taastavat vanemat.

Pereterapeut Grete Kalling

Pereteraapia kohta loe edasi siit.