Miks kordame samu mustreid suhetes?
Lapsepõlve uskumuste mõju.

Uskumused on sisemised tõekspidamised, mis kujundavad inimese mõtlemist, enesetaju ja käitumist. Need kujunevad elu jooksul, sageli juba lapsepõlves. Vahel juhtub, et neid - lapsepõlves alguse saanud lugusid, mis täna ei vasta enam reaalsusele – ei värskendata kunagi. Kogemus, mis on tihtipeale saadud lapsepõlves, tundub lihtsalt tõelisem, kui iga mõistlik mõte.  

Täiskasvanutena kanname kaasas erinevaid uskumusi iseenda kohta.  Uskumused on läbielatud kogemusel põhinev sissejuurdunud mõte. Need veendumused juurduvad ja kinnistuvad mõttemustrite põhjal aastatega ega teki üleöö. Mõnikord kandub ka järgmistele põlvkondadele edasi vanemate endi maailmapilt. Kui uskumus saab korduvalt kinnitust, siis saab sellest tuumuskumus. See on taju oma identideeti kohta. Need on lood sellest, kes ma olen – olen laisk, olen tark, olen rumal, olen ööinimene, minuga on keeruline suhelda. Või siis lood sellest, milline on maailm -  mehi ei saa usaldada, enda haavatavuse näitamine maksab alati kätte, maailm on täis võimalusi – alati tasub proovida.  Sellised uskumused loovad meie isiksusele ja elule raamid. Piiravad uskumused - ma ei tohi eksida, ma pean kõigile meeldima - võivad takistada arengut ja hoida alal madalat enesehinnangut. Toetavad uskumused - mul on õigus eksida, mina juhin oma elu - loovad enesekindlust, toetavad muutust ja sisemist tasakaalu.

Miks uskumused kujunevad juba varajases lapsepõlves?

Lapsed ei mõista maailma objektiivselt, nad loovad tähendusi lähtuvalt oma kogemustest. Lapse mõtlemine on loomult egotsentriline – ta eeldab, et tema on paljude asjade keskmes ning ei ole võimeline veel iseend teistest eristama. Lapsel valitseb arusaam, et kõik toimub tema tõttu.  Kui vanem on eemalolev, vihane või pettunud, tõlgendab laps seda tihti kui tagajärge millelegi, mida ta ise tegi või ei teinud. Näiteks kui isa karjub lapse peale pärast väsitavat ja stressirohket tööpäeva, ei suuda laps aru saada, et tema ei ole isa viha põhjuseks. Lapse viis sellises olukorras toime tulla on leida kontrolliillusioon: „Kui mina muudan oma käitumist, läheb kõik paremaks.“ Kuigi see võib ajutiselt vähendada ärevust, kinnistab see uskumusi, mis ei pruugi tõele vastata.  

Laps ei sünni valmis arusaamade ja veendumustega iseenda kohta. Ta õpib neid oma kõige lähedasemates suhetes – perekonnas, kus iga sõna, pilk ja vaikusehetk kannab tähendust. Vanemate sõnad ja teod, aga ka nende tegemata jätmised, annavad lapsele sõnumeid selle kohta, kes ta on, mida ta väärt on ja kuidas maailm toimib. Kui usud, et maailm ei ole turvaline ja sul on selle kohta ka tõendeid, loob see tugevad tuumuskumused. Igal inimesel on vajadused ning kui need vajadused saavad täidetud või jäävad täitmata, tehakse sellest järeldused ning järeldustest tekivadki uskumused iseenda, teiste ja maailma osas. Laste puhul on see eriti oluline, sest lapsed ise ei oska ja ei saa ise kõigi oma vajaduste eest seista.  Näiteks emotsionaalsel tasandil on igaühel kolm põhilist vajadust: vajadus olla kuuldud, märgatud ja olla oluline ehk kuuluda. Erinevatel põhjustel ei ole aga vanemad alati suutelised (pidevalt ja piisavalt) lapse nimetatud vajadusi täitma. Sellest tulenevalt tekib lapsele näiteks alateadlik uskumus, et ta ei ole sellise hoolitsuse vääriline. Oluline on siinkohal ka välja tuua, et kuigi suure hulga uskumusi kujundavad vanemad, mängib oma rolli ka näiteks haridussüsteem.  

Kuidas need uskumused siis kujunevad?

Peresõnumid (otsesed ja kaudsed): mida lapsele öeldakse, mida rõhutatakse, mida välditakse. Mõnikord on need otse öeldud: „sa oled nii laisk“ või „miks sa ei võiks olla hea laps?" või "ma imetlen, kui tark sa oled“. Mõnikord aga tulenevad need rollidest perekonnas: lohutaja, tubli laps või hoopis perekonna must lammas. Need uskumused on nii tugevad ja lojaalsus oma perele on nii tugev, et ka täiskasvanuna, juba oma elu peal olles, hoiame nendest rollidest kinni.  Süsteemses plaanis on need uskumused sageli ellujäämisstrateegiad, mis on olnud lapse jaoks omal ajal parim viis säilitada turvatunnet ja kuuluvustunnet. Kui näiteks konfliktid peres olid plahvatuslikud, võis laps õppida neid iga hinna eest vältima. Näiteks võis tekkida uskumus: probleemidest rääkimine lõppeb alati halvasti või emotsioonide näitamine viib konfliktini.  See võis aidata tal toona pingeid vähendada, kuid täiskasvanuna võib sama muster takistada avatud ja ausat suhtlemist, oma tunnete tundmist ja väljendamist.  

Laps loob sageli uskumusi selle järgi, kuidas olla armastatud või vältida hülgamist. See tähendab, et autentsus ohverdatakse kohanemise nimel. Näiteks kui laps õpib, et viha pole aktsepteeritav, surub ta selle maha ja usub, et "olen hea vaid siis, kui olen rahulik“. Või Kui laps peab vanemaid rahustama või neile meele järele olema, võib ta õppida, et „minu vajadused pole tähtsad“.

Rõhutan siin veel seda, et meil kõigil tekivad elu jooksul uskumused. See on elu loomulik osa – ilma nendeta oleks maailm meile liiga segane ja ettearvamatu. Need aitavad meil otsuseid teha ja maailma mõista, aga samal ajal võivad need meid ka piirata. Uskumused annavad meile kiireid vastuseid: “See on ohutu”, “See on väärtuslik”, “Ma saan sellega hakkama” või hoopis “See pole minu jaoks”.

Kuidas siis edasi?

Oma klienditöös kohtan ma tihti korduvat mustrit, kus vanemad väljendavad näiteks oma hirmu või muret lapse tuleviku ees (mis temast saab, kas ta lõpetab ikka kooli, kas ta saab hea töökoha ja elab head elu) – kriitikana selles osas, milline laps on (laisk, loll või hoopis hoolimatu). Lapsevanema enda vajaduste ja tunnete väljendamise asemel saab sildi endale külge hoopis laps. Ning see on koht, kus uskumus saab hakata kasvama: ma olengi loll, ma olengi laisk, minust ei saa asja, ma peaksin olema sama tark, kui kõik teised… Seega lapsevanemana saan esimese sammuna mõelda sellele, milliseid sõnumeid (otse või kaudselt) oma lapsele saadan.

Iseendalt aga tasub küsida: mis on need uskumused, mis mind juhivad? Meie uskumused on väga võimsad kujundades alateadvuse kaudu meie elu. Uskumused kui „filtrid“: mõjutavad, kuidas täiskasvanu näeb iseennast, teisi ja suhteid. Mõjutavad valikuid, piiranguid, enesehinnangut, suhteid ja emotsionaalset kättesaadavust. Võib kanduda põlvest põlve, kui neid teadlikuks ei tehta.  Kuna uskumused ei teki üleöö, ei saa neid ka üleöö muuta. Pühendumuse ja püsivusega on see aga siiski võimalik. Uskumused on automaatsed ja vajavad teadvustamist, et neid ümber kujundada. Uus enesemõistmine võimaldab luua uusi suhteviise ja sisekõnet. Süsteemne töö nagu näiteks pereteraapia, aitab kaardistada perekonnamustreid ja uurida iseend, et taastada side oma autentsusega.  

Uskumused kujunevad paratamatult kõigil inimestel – need tekivad meie kogemustest, kasvukeskkonnast, kultuurist ja suhetest. Uskumused ei ole iseenesest “head” ega “halvad” – need on lihtsalt filtrid, mille kaudu me maailma tajume ja tõlgendame. Küsimus on pigem selles, kas need filtrid juhivad meid märkamatult või oleme neist teadlikud. Kui me ei märka oma uskumusi, võivad need piirata meie valikuid ja kinnistada käitumismustreid, mis ei teeni meid enam. Kui aga hakata neid teadvustama, tekib võimalus otsustada, milliseid uskumusi hoida ja milliseid muuta – nii saab oma elu kujundada teadlikult. 

Individuaalteraapia kohta loe edasi siit.

Pereterapeut Grete Kalling