Miks laps ei kuula? Mida lapse käitumine võib meile tegelikult öelda?

Lapsevanematena võime leida end olukorras, kus peame end aina kordama. „Tule sööma“ või „Palun pane mänguasjad kokku“ võivad vajada korduvat ütlemist, kuid laps sellegipoolest ei reageeri.  Sellel hetkel võib tabada lapsevanemat ahastus: ma räägin ja räägin ning ta lihtsalt ei kuula mind. Sageli kaasneb selle olukorraga frustratsioon, väsimus ning vahel ka enda süüdistamine või pettumus – justkui oldaks lapsevanemana läbi kukkunud.

Kas laps ei kuula või ei suuda hetkel koostööd teha?

Juhul, kui laps ei kuule vanema sõnu, tasub öeldut korrata, kas valjemini või minnes lähemale. Enamasti ei ole aga asi selles, et laps ei kuuleks. Laps kuuleb, aga ta kas ei oska või ei taha ootusele vastata. Seega sellises olukorras ei ole kasu mitmeid kordi kordamisest. Tuleb läheneda teisiti: küsimuse „mis tal viga on?“ saab vahetada küsimuse vastu „mis võib selle käitumise taga olla?“ või „mis takistab tal hetkel koostööd tegemast?“

Lapse käitumine on sõnum

Süsteemsest vaatest lähtuvalt on iga käitumine kommunakitsioon ning mõnikord on mitteverbaalne sõnum veel tugevam kui verbaalne.

Laps võib oma käitumise kaudu väljendada näiteks:

• Soovi olla rohkem iseseisev
• Väsimust
• Pettumust
• Ärevust või ebakindlust

Lapse käitumist ei pea alati ruttu parandama. Seda tuleb kõigepealt mõista.

Mida rohkem survet, seda rohkem vastupanu

Seega olenemata sellest, mitu korda oma palvet korrata, ei muutu põhjus, miks laps ei saa või ei oska ootusele vastata. Sageli ei ole probleem lapses, vaid suhtemustris, mis kujuneb vanema ja lapse vahel. Vanem kordab oma palvet ning ärritub aina enam – laps osutab vastupanu – vanem ärritub aina enam ja tõstab häält – laps eemaldub või protesteerib enam.

Jah, laps võib lõpuks vanema soovile järele anda. Kuid koostöö ja allumine ei ole üks ja sama. Kui laps tegutseb peamiselt seetõttu, et vanemal on rohkem võimu, võib ta küll käitumist muuta, kuid ta ei koge tingimata mõistmist, toetust ega ühendust. Pikemas plaanis on just ühendus see, mis aitab lapsel vanemaga koostööd teha ka siis, kui olukorrad on keerulised. Koostöö sünnib suhtest, mitte võimust.

Kuidas panna laps kuulama?

Paljud vanemad esitavad küsimuse, kuidas panna laps kuulama? Mina laiendan seda küsimust nii: kuidas luua keskkond, kus laps saab koostööd teha? Laps vajab küll piire, aga piirid mõjuvad kõige paremini siis, kui suhtes on olemas kontakt ja turvalisus. Ehk siis enne piiri seadmist on vaja ühendus luua – luua keskkond, kus laps kogeb, et ta on oluline ning kuuldud ja nähtud. Sellises olukorras on lapsed palju suurema tõenäosusega valmis tegema koostööd, sest tal on lihtsam vanema juhiseid vastu võtta.

Näiteks võiks võimupositsioonilt seatud piir kõlada nii: „Sa lõpetad selle kohe ära ja tuled siia“ Kuid austaval ja toetaval viisil piiride seadmine, mis tähendab esmalt ühenduse loomist võiks see kõlada nii: „Ma näen, et sul on mäng pooleli ja sa tahaksid jätkata. Praegu on siiski aeg tulla sööma“.  Ühenduse loomine ei tähenda piiridest loobumist. See tähendab, et vanem püüab enne juhise andmist või selle kordamist luua lapsega kontakti. Loomulikult võib ka sellise lähenemise puhul laps vastata eitavalt või vaikida, kuid lapsed on koostöövalmivamad, kui nad tunnevad end suhtes turvaliselt. Sageli ei ole küsimus selles, kuidas panna laps kuulama, vaid selles, kuidas säilitada kontakt ka siis, kui vanem peab ütlema "ei".

Hea vanem ei pea olema täiuslik

Vanemad eksivad, vanemad, ärrituvad ja vanemad väsivad. See on inimeseks ja lapsevanemaks olemise osa. Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad vanemaid, kes on valmis suhte eest vastutama, sest lapse ja vanema vahelise suhte eest vastutavad alati vanemad. Küsimus ei ole eksimises, vaid suhte taastamises peale eksimist.

Kui laps ei kuula, siis ei tähenda see tingimata, et ta on sõnakuulmatu või et vanem on ebaõnnestunud. Sageli on lapse käitumine kutse märgata midagi olulisemat – tema vajadusi, tundeid või seda, mis toimub teie omavahelises suhtes. Kui lapse käitumine tekitab peres pingeid või tundub, et samad konfliktid korduvad üha uuesti, võib abi olla pereteraapiast või vanemlusnõustamisest. Töötan perede ja lapsevanematega Tartus.

Pereteraapia kohta loe edasi siit
Minu kohta loe edasi siit
Miks on vaja lapsele piire seada loe edasi siit
Loe teismelisega suhtlemise kohta siit
Broneeri aeg pereteraapiasse siin