Miks on emotsionaalselt lähedased suhted olulised ja kuidas neid luua?

Emotsionaalselt lähedased suhted on suhted, kus mõlemad osapooled tunnevad teineteisega ühendust, usaldust ja turvatunnet. Need suhted mõjutavad meie vaimset ja füüsilist heaolu. Emotsionaalne side aitab inimesel hakkama saada nii iseendaga, kui end ümbritsevaga. See on midagi, mida vajame me terve elukaare jooksul. Ükskõik, kas tegemist on väikelapsega, teismelise või hoopis täiskasvanuga - meie omavahelised suhted mõjutavad seda, kuidas me maailma näeme ja kuidas käitume. Ning vastupidi: see, kuidas me käitume ja maailma näeme mõjutab seda, milliseid suhteid me enda ümber loome.

Lapsevanemana lood sa läbi emotsionaalselt lähedaste suhete turvatunde, millega liigub laps kodust lasteaeda, sealt edasi kooli ning lõpuks laia maailma. Kui täiskasvanu on kogenud emotsionaalselt lähedasi suhteid, saab temast emotsionaalselt terve ja oma tunnetega kontaktis olev täiskasvanu. Ka täiskasvanueas on emotsionaalselt lähedased suhted olulised, sest loovad õnnelikku suhet, kus on mõlema partneri vajadused ja soovid mõistetud ning valitseb usaldus ja turvatunne.

Kuidas suhted toimivad?

Kuigi suhtleme igapäevaselt nii oma pereliikmetega, kui ka sõprade ja kolleegidega, teeme seda enamasti automaatselt. Teadvustamata, kas see reageering ja vastus oli omavahelist suhet toetav või kahjustav. Tihtilugu ei teadvusta me igapäevaselt enda osa suhetes ehk ei mõtle sellele, kas ja kui palju minu kommunikatsioon mõjutab minu suhtluspartneri järgnevat käitumist. See, aga on omakorda sisendiks tema edaspidisele käitumisele, mis hakkab peagi jällegi minu tegevust mõjutama.  Seega muutes oma osa, juhtub, et kaaslane muudab enda osa, sest sisend tema käitumisele on juba teistsugune. Selleks, et midagi muuta, on vaja teadmisi ja oskusi. Mõnel inimesel on olnud võimalik neid oskusi omandada juba lapsepõlves, teised saavad õppida neid täiskasvanueas.

Kuidas luua emotsionaalset lähedust?

Räägi rohkem – igapäevaselt koos toimetades tahab võimust võtta rutiin. Hakkame eeldama oma lähedaste soove, mõtteid ja vajadusi. Oleme sellest kunagi juba rääkinud, ma ju tean seda… Aga kas ikka tead? Äkki midagi on vahepeal muutunud ja sinu eeldus on vale. Eriti oluline on see just laste ja noorte puhul – nende vanus muutub pidevalt ja sellega seoses ka nende vajadused, vastutus ja mõttemaailm. Selleks, et päriselt teada, mis kaaslaste peas toimub, on vaja seda küsida, mitte eeldada. Küsi, uuri ja anna võimalus kaaslasele end jagada. Samuti on omavahelised vestlused miski, mis loob ühendust. See annab tunde, et oled teiste jaoks oluline ning neile läheb korda, mis sinuga toimub. Puudub ridade vahelt lugemise vajadus, sest kõik vajalik saab välja öeldud. Muidugi on siinjuures oluline endast rääkimise oskus. Oluline on, et inimene räägib endast, oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest. Mitte ei räägi teisest ja tema vigadest.

Kuula päriselt – ma arvan, et kõigil on elus tulnud ette olukordi, kus me kuuleme, aga me ei kuula. See ei saa aga kaaslase jaoks olla toetav ega abistav. Tavaliselt on rääkimise eesmärk see, et keegi kuulaks. Mõnikord tahame saada nõu või abi, aga tihti tahame lihtsalt saada kuuldud ja mõistetud. Kuidas seda siis oma pereliikmetele pakkuda? Võta aega kuulamiseks – see on su kaaslase jaoks oluline. Kui hetkel seda aega tõesti ei ole, siis lepi kokku, et vestlus toimuks teisel ajal. Kui oled lubanud kaaslast kuulata, siis tee seda tähelepanelikult. Tähelepanelikult kuulamise juures kasuta mitteverbaalseid ja verbaalseid kinnitusi näitamaks, et sa tõesti kuulad. Kasuta lühikesi ja lihtsaid kinnitusi või hoopis innusta kaaslast rääkima läbi julgustamise. Arvesta aga sellega, et kui oled kuulaja rollis, siis on sinu ülesanne kuulata, mitte arvustada, vaidlustada või nõu anda. Kui sa ei ole kindel, mida su kaaslane hetkel vajab, siis küsi seda. Kas ta tahab lihtsalt, et sa kuulaksid või soovib ta kuulda ka sinu arvamust.

Reguleeri oma tundeid – iga täiskasvanu vastutus on tulla toime oma tunnetega. Lastelt me seda oodata ei saa tulenevalt aju arengust, kuid vanemana saame alati oma lapsele tunnetega toimetulekul abiks olla. Usun, et üks olulisemaid vanemaks olemise väljakutseid on toetada oma lapse eneseregulatsiooni arengut. Seda saame me teha siis, kui suudame iseenda tunnetega toime tulla. See ei tähenda seda, et meil on vaja oma tunded alla suruda – see tähendab seda, et vanem reguleerib ise oma tundeid ja saab nende juhtimisega hakkama. Ning seejärel saab olla toeks oma lapsele nii eeskuju, kui ka teoreetiliste teadmistega. Ka täiskasvanute omavahelise suhtluse puhul on eneseregulatsioon äärmiselt oluline. Tihti mõjutab see seda, kas partner tahab ja saab jagada oma tundeid, mõtteid ja vajadusi või mitte. Kui partnerid tunnevad end turvaliselt ja jagavad endaga toimuvat, liiguvad nad aina lähedasemate suheteni.

Väldi häbistamist, ähvardamist, mõnitamist ja alandamist – mõnikord juhtub nii, et oskused ja teadmised on otsas. Ei tea, kuidas läheneda probleemile ja olukorda, mis on tekkinud. Miski ei aita ning siis tulevadki kasutusele võtted, mis justkui sel hetkel võivad aidata ning olukord normaliseerub. Küll aga õpetavad need kaaslasele vaid seda, et tema ei ole oluline ning lõhuvad omavahelist suhet.  Suhe, kus üks partner on võimupositsioonil, ei saa pakkuda ühendust, usaldust ja turvatunnet. Seda nii lapse ja vanema puhul, kui ka partnerite vahel.

Kasutades eelnimetatud oskusi on võimalik luua partnerite vahel emotsionaalselt lähedast suhet. See on suhe, kus kaaslased saavad olla päriselt kuuldud ja nähtud, sest nende vastu tuntakse huvi ja neid kuulatakse. Neile ei anta hinnanguid, neid ei alandata, ähvardata ega häbistata. Neil on julgus end avada, sest nad ei pea kartma teise reaktsioone, ega vastutama kaaslase tunnete eest. Nad saavad väljendada oma vajadusi ja soove suhtes ning võtta vastu väljakutse pakkuda partnerile midagi, mida tema vajab. See on koostöö kahe võrdse partneri vahel.

Kasutades eelnimetatud oskusi suhtes lapsega, saab vanem luua emotsionaalset lähedast suhet. See on suhe, kus laps saab õppida oma vanemat usaldama ning kasvab turvatunne. Ta kogeb, et tema (emotsionaalsed) vajadused saavad rahuldatud. Vanemal on võimalik märgata lapse arengulisi vajadusi ning toetada last ettetulevates kriisides. See on suhe, kus laps saab küsida vanematelt seda, mida ta vajab ega pea võtma vastutust vanema eest.

Miks see nii võõras tundub?

Emotsionaalne lähedus võiks olla iga suhte osa, paraku see tihti nii ei ole. Kui emotsionaalset lähedust ei ole esinenud läbi põlvkondade, siis ei oska inimesed sellest esmapilgul ka puudust tunda. Samuti on keeruline pakkuda teistele midagi sellist, mida sa ise kogenud ei ole. Emotsionaalne lähedus pakub sügavat rahulolu – teadmist ja kogemust, et oled nähtud ja sobid täpselt sellisena, nagu oled. Olenemata oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest oled mõistetud ja toetatud oma lähedaste poolt. See on inimeste sügav loomuomane vajadus. Ja kuigi see on midagi, mida me vajame, siis ei tähenda see seda, et me oskaksime seda alati küsida või pakkuda.

 Perenõustaja Grete Kalling