Miks on oluline lapsele piire seada ja kuidas teha seda edukalt?

Kas lapsele on vaja piire?

Lapsele piiride seadmiseks on mitmeid erinevaid põhjuseid. Esmalt tuleb ilmselt igale lapsevanemale pähe mõte, et piire on vaja lapse käitumise mõjutamiseks. Ehk siin ja praegu on vaja olukorda ning lapse käitumist juhtida ja suunata. Olgu olukorraks 2- aastane, kes ei ole nõus lahkuma poest ilma mänguasjata, 6- aastane, kes tahab kaaslast lüüa või teismeline, kes ei ole valmis nutiseadmest lahkuma ning õppimisega tegelema.

Piirid pakuvad lapsele etteaimatavust: kui laps teab, mida temalt oodatakse ja milline käitumine on sobiv, esineb vähem stressi ja ärevust. Madal stressitase ja ärevus toetavad nii emotsionaalset, kui ka kognitiivset  arengut. Piirid pakuvad lapsele turvatunnet ja toetavad enesehinnangut, sest tõenäosus saada positiivset tagasisidet ja kogeda õnnestumisi, on suurem olukorras, kus sa tead, mida sinult oodatakse.

Kui mõelda veel laiemalt, siis aitavad piirid lapsel tulla toime pinge ja vihaga ehk õppida oma tundeid reguleerima (tihti kaasnevad piiridega tugevaid tundeid). Mida väiksem on laps, seda rohkem vajab ta oma tunnete reguleerimiseks täiskasvanu abi, kuid ajapikku on võimalik aina enam sellega ka iseseisvalt hakkama saada.

Piiride seadmise kasu on ka see, et laps hakkab aru saama oma mõjust. Ta näeb, et tema tegevus mõjutab teisi inimesi enda ümber. Samuti annab see võimaluse ka ise edaspidi piire seada. Lapsed, kes on kogenud, et neile seatakse piire hoolivalt, saavad kogetud ja nähtud mudeli põhjal seda ka edaspidi ise tegema hakata. Nii enda mõju teistele teadvustamine, kui ka oskus seada piire on mõlemad ääretult olulised ka edaspidises elus: nii sõprussuhetes, kui ka lähisuhetes.  

Esimesena tuleb suhe

Enne piiride seadmist on vaja mõelda, kas oleme andnud piisavalt, et hakata nõudma. Selleks, et last (ja ka teisi inimesi) mõjutada, on vaja suhet. Kuigi vahest näevad vanemad seda teistpidi – kõigepealt hakka minu sõna kuulama ja siis saame me hästi läbi – on vaja esmalt panustada suhtesse ja alles siis on võimalik rääkida piiride seadmisest.

Kuidas siis seada piire?

Piiride seadmise juures on hea võimalus teha seda ennetavalt. On vahe, kas laps teab ette, millist käitumist temalt oodatakse ja mis on lapsevanema jaoks oluline, või selgub see siis, kui laps on oma käitumise juba kujundanud ning nüüd tuleb seda muuta. Esimesel juhul on lapse jaoks teada kokkulepped ja piirid ning nendest lähtudes on ta võimalik tunda eduelamust ja positiivset tagasisidet. Teisel juhul saab laps tagasiside oma käitumisele – et see on ebasobiv – ning peab siis leidma sobiva viisi edasi tegutsemiseks. Sobiva käitumise leidmine võib olla raske ning sellisel juhul võib ta vanema abi vajada.

Kui aga ebasobiv käitumine või olukord on juba aset leidnud ja seda on vaja muuta, siis tasub enda jaoks esmalt mõned asjad läbi mõelda. Mis on see, mis mind päriselt segab? Kas ma olen ise piisavalt rahulik, et olukorraga tegeleda? Kas mul on jaksu ja aega sellega tegeleda? Kui tundub, et võimekus probleemiga tegeleda on olemas, siis ei tasu ära unustada ka seda, et mõlemad osapooled saaksid kuulata ja olla kuuldud. On oluline, et mõlemad osapooled saavad end avada ja jagada oma nägemust ning koostöös leida sobivaim lahendus. Eelnimetatu vajab aga häid eneseregulatsiooni- ja suhtlemisoskuseid. Kui suuremate laste puhul on suurem roll ühisel arutelul, siis väiksemate laste puhul on arutelu osakaal väiksem, selle eest on oluline väljendada end arusaadavalt: üks korraldus korraga, lühikesed laused ning oodatava käitumise kirjeldus.  

Vastupanu on loomulik

Tuleb meeles pidada, et lapsed katsetavad vanemate piire – see on nende arenguülesanne. Lapsed painutavad reegleid, et näha, kas vanemad on järjekindlad. Eriti tehakse seda siis, kui järjekindlus puudub. Protest meie seatud piiride vastu väljendab lapse vajadust iseseisvuse ja autonoomia järele. Seega piire seades on oluline teha seda rahumeelselt ja last toetavalt. Kõige olulisem on järjekindlus.  

Miks see nii raske on?

Piiride seadmine on vanema jaoks tihti raske. On keeruline näha oma last kurva või vihasena. Kui midagi keelata, siis võib laps hakata nutma või karjuma, asju loopima või valimatult ropendama. Kui see peaks juhtuma avalikus kohas või kriitiliste lähedaste juuresolekul, siis tunneb iga vanem end ebamugavalt. Tundub lihtsam jätta enda kehtestamine katki, sest siis rahuneb laps kiiresti ja on jälle rõõmus ning rahulik. Kõik need tugevad tunded saavad kaduda ja ebamugavus nii lapsel, kui ka vanemal, väheneb. Selleks korraks on kõik jälle hästi. Küll aga süveneb lapsel arusaam, et nii on võimalik pääseda ja ka vanemal on võimalik oma tunnetega toimetulekut vältida. Selleks, et saaksime olla toeks oma lapsele, peame olema kontaktis iseendaga. Selleks, et saaksime aidata lapsel tundeid tunda, peame end tundma mugavalt enda tunnetega. See on teekond, mis vajab pühendumist, aga on seda väärt! Tulemuseks on laps ja vanem, kes on kontaktis oma tunnete ja vajadustega ning saavad teha elus valiku: kas juhib tunne või inimene ise.

Pereteraapia kohta loe edasi siit.

Perenõustaja Grete Kalling