Teadlik vanemlus algab enda reaktsioonide mõistmisest

Lapsi kasvatades tuleb ette olukordi, kus vanem ei ole hiljem oma reageerimise üle uhke. Laps klammerdub vanema külge ega lase tal lahkuda just kõige kiiremal hetkel. Ta ei kuula, näib vanemat ignoreerivat või väljendab oma tugevaid tundeid valju protestiga. Vanem võib reageerida ootamatult jõuliselt ning mõni hetk hiljem iseenda reaktsiooni üle imestada: Mis tegelikult toimus? Miks ma nii tugevalt reageerisin?

Selline reaktsioon ei ole enamasti teadlikult valitud. See käivitub kiiresti ja impulsiivselt ning sel hetkel väheneb ka vanema võime olukorda laiemalt näha ja teisiti tegutseda. Teadlik vanemlus ei tähenda aga valmis vastuste teadmist ega oskust igas olukorras õigesti käituda. See tähendab valmisolekut püüda mõista last, iseennast ja meie vahel toimuvat. Teadmine, mida teha, saab alguse arusaamisest, mis selles olukorras tegelikult toimub.

Teadlik vanemlus tähendab oskust märgata lapse käitumise taga olevaid vajadusi, mõista enda reaktsioonide põhjuseid ning vaadelda vanema ja lapse vahel kujunevat suhtemustrit. Seda vaadet kirjeldavad Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt raamatus „Giving the Love That Heals: A Guide for Parents“, mille kohaselt on teadliku vanemluse keskmes lapse, vanema ja nendevahelise suhte sügavam mõistmine.

Kuidas mõjutab vanema lapsepõlv tema vanemlust?

Me ei ole lapsevanemad ainult tänases hetkes. Võtame vanemlusse kaasa ka enda lapsepõlvekogemused, rahuldamata jäänud vajadused ning peres õpitud kasvatus- ja suhtemustrid. Meie reaktsioone mõjutavad muu hulgas see, mida ise lapsena vajasime, mida meilt oodati, kuidas meie vajadustele vastati ning millised tunded olid meie peres lubatud.

Lapse tugevad tunded, vastupanu, iseseisvumine või abivajadus võivad seetõttu käivitada vanemas reaktsioone, mille tugevust ei selgita üksnes käesolev olukord. Näiteks võib lapse suur läheduse- või abivajadus koormata eriti tugevalt vanemat, kes pidi ise väga vara iseseisvaks saama. Lapse viha võib ärevaks teha vanema, kelle lapsepõlvekodus ei olnud viha väljendamine lubatud. Aeglaselt tegutsev laps võib ärritada vanemat, kellelt oodati lapsena kiiret tegutsemist ja kohest kuuletumist.

Sellistes hetkedes võivad vanemas olla peidus hirm, abitus, segadus, häbi või valu, kuid sageli ei väljendu need tunded otse. Nähtavale võivad tulla hoopis ärritus, tüdimus, kriitika, kontrollivajadus või viha. Vanem ei reageeri siis ainult lapse praegusele käitumisele, vaid ka millelegi, mida see käitumine temas puudutab. 

Laps ei vastuta vanema rahuldamata vajaduste eest

Laps võib tuua vanema lapsepõlvekogemused ja haavad nähtavale, kuid tema ülesanne ei ole neid parandada. Lapse elu, vajadused ja lugu erinevad vanema omadest. Näiteks võib vanem püüda pakkuda lapsele just seda, mida ta ise oleks lapsena vajanud. Kuigi selle taga võib olla soov anda lapsele parem lapsepõlv, ei pruugi pakutav vastata selle lapse tegelikele vajadustele. Vanema ülesanne on märgata, milline osa kuulub tema enda loosse, ning eristada seda lapse kogemusest. Laps on eraldiseisev inimene oma tunnete, vajaduste, soovide ja arenguteega.

Vanem võib ka teadmatult korrata oma lapsepõlvest tuttavaid kasvatus- ja suhtemustreid, sest need kujundavad tema sisemise ettekujutuse sellest, milline vanemlus on normaalne. Ta võib rääkida lapsega samal viisil, nagu temaga räägiti, kasutada samu piiride seadmise viise või oodata lapselt samasugust kohanemist, märkamata, kuidas see lapsele mõjub. Enamasti ei tulene see teadlikust valikust. Vanemal ei pruugi olla kogemust teistsugusest suhtest ega teadmist, millised muud võimalused tal oleksid. Nii võivad põlvkondade vahel edasi kanduda ka sellised mustrid, mida vanem ise tegelikult jätkata ei soovi. 

Millised vajadused võivad olla lapse käitumise taga?

Teadlik vanem püüab mõista lapse arengulisi vajadusi. Ta ei vaata ainult nähtavat käitumist, vaid küsib, mida laps oma vanuse, arenguetapi ja seniste kogemuste tõttu praegu vajab. Klammerdumine, vastupanu, aeglus või tugevad tunded ei ole ainult käitumine, mis tuleb kiiresti lõpetada. Selle taga võib olla vajadus läheduse, turvatunde, iseseisvuse, selge piiri, toe või koosregulatsiooni järele. Kui vanem mõistab, milline arenguline vajadus lapse käitumises väljendub, on tal lihtsam valida sellele sobiv vastus.

Ka lapse viha ei pea vaatama ainult sobimatu käitumisena. Viha võib väljendada protesti kontakti katkemise, pettumuse või täitmata vajaduse pärast. Kui vanem püüab lapse viha kohe vaigistada, võib selle taga olev mure jääda märkamata. Kui tundele antakse turvaline ruum ning vanem aitab lapsel seda väljendada ja mõtestada, võivad nähtavale tulla viha all olev kurbus, hirm või vajadus kontakti järele.

Lapse vajaduse mõistmine ei tähenda, et vanem peab lubama igasugust käitumist või loobuma piiridest. Vanem saab korraga märgata lapse kogemust ja säilitada vajaliku piiri. Ta võib anda lapsele sõnumi: Sinu tunne on lubatud ja ma püüan sind mõista, kuid igasugune käitumine ei ole lubatud. 

Miks reageerib vanem lapse käitumisele nii tugevalt?

Teadlik vanem märkab ka oma reaktsioonide põhjuseid. Ta püüab mõista, miks mõni lapse tunne, vajadus või käitumine temas eriti tugeva reaktsiooni käivitab. Kas ta reageerib ainult praegusele olukorrale või puudutab lapse käitumine ka midagi tema enda lapsepõlvekogemuses?

Läbi töötamata kogemused võivad mõjutada meie sõnu ja tegusid ka siis, kui me täpselt ei mäleta, kust need pärinevad. Teadlikkus aitab vanemal eristada lapse tegelikke vajadusi enda varasematest kogemustest, ootustest ja kaitsvatest reaktsioonidest. Nii tekib võimalus vastata lapsele lähtuvalt käesolevast olukorrast, mitte ainult minevikus kujunenud automaatse mustri kaudu.

Teadlikkus ei tähenda, et vanem ei ärritu, ei eksi ega reageeri enam kunagi impulsiivselt. See tähendab, et ta suudab oma reaktsiooni märgata, seda hiljem vaadelda, selle eest vastutuse võtta ning vajaduse korral lapsega kontakti taastada.  

Kuidas kujuneb vanema ja lapse vahel korduv suhtemuster?

Teadlik vanem püüab mõista ka seda, mis toimub tema ja lapse vahelises suhtes. Ta märkab, kuidas ühe käitumine mõjutab teist ning kuidas vastastikustest reaktsioonidest võib kujuneda korduv muster.

Näiteks võib lapse protest suurendada vanema survet. Vanema surve võib omakorda tugevdada lapse vastupanu ning lapse kasvav vastupanu suurendada vanema ärritust. Mõlemad hakkavad teineteise reaktsioone võimendama, kuigi kumbki ei soovi sellist tulemust. 

Sellest vaatenurgast ei paikne raskus ainult lapses ega vanemas, vaid ka nende vahel kujunenud vastastikmõjus. Ühtegi vanema ja lapse vahelist olukorda ei saa täielikult mõista lahus nende suhtest ja kogu perekonna kontekstist. Teadlik vanemlus tähendab valmisolekut küsida: Mis toimub praegu meie vahel? Kuidas minu reageerimine mõjutab lapse käitumist ja kuidas lapse reageerimine omakorda mind mõjutab? 

Enda reaktsioonide mõistmine loob valikuvõimaluse

Teadlik vanemlus ei tähenda täiuslikku vanemlust. See tähendab soovi liikuda automaatsest reageerimisest teadlikuma tegutsemise poole. Selleks on vaja püüda mõista kolme omavahel seotud tasandit: mida vajab laps, mis toimub vanemas ning milline vastastikmõju nende vahel kujuneb.

Teadmine, mida teha, algab mõistmisest, mis toimub. Mõistmine loob vanemale suurema valikuvõimaluse: võimaluse reageerida viisil, mis toetab nii last kui ka nendevahelist suhet.

 

Olen Grete Kalling, pereterapeut Tartus. Ükskõik, kas olete alles lapseootel, kasvatate väikeseid lapsi või on teie lapsed juba suuremad: teadlikkus iseendast, lapse vajadustest ja peres kujunevatest suhtemustritest aitab luua rohkem mõistmist ning toetada lähedasemaid suhteid. Pereteraapias aitan peredel märgata korduvaid mustreid, mõista nende kujunemist ja leida uusi võimalusi omavaheliseks suhtlemiseks.  

Loe lähemalt lapse käitumise kohta.
Kui soovid mõista paremini enda kogemusi ja reaktsioone.
Loe rohkem pereteraapia kohta.