Kui üks partner tahab suhet jätkata ja teine ei tea

Suhtes võib olla emotsionaalne distants, korduvaid konflikte, usalduse kaotust või tunnet, et olulistest asjadest ei ole enam võimalik rääkida. Ühel hetkel võib üks partneritest jõuda punkti, kus ta ei tea enam, kas tahab suhtes jätkata. Samal ajal võib teine partner soovida suhet hoida ning olla valmis selle nimel palju tegema.

Selline olukord on mõlemale valus. Üks tunneb survet leida vastus, mida tal veel ei ole. Teine elab teadmatuses ega tea, kas suhtel on üldse tulevikku.

Mida võib tähendada „ma ei tea, kas tahan seda suhet“?

Paariteraapia kabinetis ütleb üks partner mõnikord: „Ma ei tea, kas ma tahan seda suhet enam“ või „Ma vist ei jaksa enam.“ Nende sõnade taga võib olla palju erinevaid kogemusi ja paariteraapia on üks koht, kus neid on võimalik turvaliselt uurida.

„Ma ei tea“ võib tähendada, et inimene ei usu enam, et midagi võiks muutuda. Selle taga võib olla pikaajaline väsimus, mille kõrval ei ole enam ruumi enda ega partneri tunnetele. Seal võib olla hirm uuesti loota ja taas pettuda. Samuti võib inimene igatseda teistsugust paarisuhet, kuid mitte teada, kas selline suhe on praeguse partneriga veel võimalik.

Need kogemused ei tähenda alati, et soov selle inimesega koos olla on lõplikult kadunud. Mõnikord ei tea inimene veel, kas ta soovib lahkuda partnerist või sellest viisist, kuidas nad on seni koos olnud.

Ambivalentsus paarisuhtes ei tähenda tingimata ükskõiksust

Üks osa inimesest võib soovida eemalduda, sest senine suhe on teinud haiget või muutunud liiga kurnavaks. Teine osa võib endiselt igatseda partnerit, perekonda, lähedust või võimalust, et nende suhe võiks olla teistsugune. Ambivalentsus ei tähenda seetõttu tingimata ükskõiksust. Sageli tähendab see kahe vastandliku, kuid inimese jaoks olulise kogemuse vahele jäämist. Ta võib soovida kaitsta ennast uue haiget saamise eest ning samal ajal mitte tahta kaotada inimest ja ühist elu, mis on talle oluline. Sellises olukorras ei pea teraapia eesmärk olema kiire otsuse tegemine. Oluline on aga see, et inimene ei jääks määramata ajaks lihtsalt ootama, vaid hakkaks oma ambivalentsust aktiivselt uurima ja võtaks vastutuse ka selle eest, kuidas tema mitteteadmine partnerit ja nende suhet mõjutab.
Uuringud näitavad, et suhte jätkamise ja lahkumise vahel kõikumine ei ole alati püsiv seisukoht, vaid võib olla ajas muutuv protsess. Inimene võib samal ajal igatseda lähedust, soovida senisest suhtemustrist eemalduda ning hoida kinni partnerist, perekonnast või lootusest, et midagi võiks muutuda. Seetõttu ei tähenda „ma ei tea“ tingimata ükskõiksust ega lõplikku otsust.

Kas kadunud on soov koos olla või usk suhte muutumise võimalusse?

Kui partnerid enam omavahel ei räägi või jõuavad igas vestluses samasse konflikti, kogevad nad peamiselt seda suhet, mille nende senine muster on loonud. Nad võivad näha teineteist läbi pettumuse, kaitse, vaikimise või korduvate tülide. Siis võib tekkida oluline küsimus: kas ma ei taha enam seda inimest või ei taha ma enam sellist suhet?

Sellele küsimusele ei ole alati võimalik vastata ainult omaette mõeldes. Vahel vajab inimene otsustamiseks uut kogemust sellest, kuidas võiks partneriga koos olla. See ei tähenda, et paar peab kindlasti kokku jääma. Küll aga võib see aidata eristada, kas kadunud on soov olla koos või usk sellesse, et nende vahel võiks midagi muutuda.

Kuidas saab paariteraapia aidata selgusele jõuda?

Paariteraapias võivad partnerid rääkida teemadest, mida kodus ei ole enam võimalik rahulikult või turvaliselt puudutada. Nad saavad märgata oma korduvat suhtemustrit, kuulda teineteise kogemust ning proovida teistsugust kontakti. Oluline ei ole üksnes see, millest partnerid räägivad. Tähtis on ka märgata, mida teistsugune vestlus kummaski tekitab. Kas kuuldud olemine toob veidi rohkem lähedust ja lootust? Kas tekib soov partneri poole pöörduda? Või saab inimene hoopis selgemalt aru, et ta ei soovi paarisuhet jätkata?

Selline rääkimine ei ole suhte jätkamise proovikivi ega viis kahtlevat partnerit ümber veenda. See loob võimaluse saada enda, partneri ja suhte kohta uut informatsiooni, mille põhjal saab teha teadlikuma valiku.
Uuringud viitavad ka sellele, et turvaline ja struktureeritud võimalus oma kogemust sõnastada võib aidata jõuda suurema selguseni. Oluline ei ole üksnes rääkimine, vaid võimalus mõista, mis on jäänud seni ütlemata, milline on olnud kummagi panus suhte kujunemisse ning kas kadunud on soov partneriga koos olla või usk sellesse, et suhe võiks veel muutuda.

Paariteraapia eesmärk ei ole veenda paari kokku jääma

Ühes partneris võib teraapiaprotsessi jooksul tekkida rohkem lootust, lähedust ja soovi suhtele veel võimalus anda. Ta võib märgata, et kadunud ei olnudki soov partneriga koos olla, vaid usk sellesse, et nende suhe võiks muutuda.Teises inimeses võib ka pärast ausaid vestlusi ja teistsuguse kontakti kogemist kujuneda selgus, et ta ei soovi paarisuhet jätkata. Ka see võib olla oluline teraapiaprotsessi tulemus.

Paariteraapia eesmärk ei ole veenda paari iga hinna eest kokku jääma ega langetada nende eest otsust. Teraapia loob võimaluse mõista, mis on partnerite vahele aja jooksul kogunenud, millised mustrid on lähedust vähendanud ning kas nende vahel võiks olla võimalik teistsugune suhe. Mõnikord sünnib sellest soov uuesti proovida. Mõnikord jõutakse teadlikuma ja selgema otsuseni lahku minna. Oluline on, et otsus ei lähtuks üksnes korduvate konfliktide, pikaajalise vaikimise või lootusetuse hetkest, vaid võimalikult ausast arusaamisest iseendast, partnerist ja omavahelisest suhtest.

Mina olen Grete Kalling ning töötan pere- ja paariterapeudina Tartus. Toetan paare, kes on teineteisest kaugenenud, jäänud korduvatesse konfliktidesse või jõudnud punkti, kus üks või mõlemad ei tea enam, kas ja kuidas suhtes jätkata.

 Loe lisaks paarisuhte arengu kohta. 
Uuri ka paariteraapia kohta. 
Sind võib huvitada ka see, mis toimub, kui üks partner soovib rohkem füüsilist lähedust kui teine